Kogumiku nimilugu ei ole raamatu parim, ent on ainuke efektse pealkirjaga jutt (taolised pealkirjad nagu "Uncle Isaiah", "Fate´s Purse" või "The Surly Sullen Bell" ei paelu eriti pilku). Selles loos - on sügavaimad öötunnid - istub vana kirikuõpetaja O´Malley oma kirikla töötoas ja üritab järgmist jutlust paberile panna. Sinna juurde käiv viski tarbimine ei kiirenda tulemust, mõte liigub kiriku, usu ja ilma asjadele. Kui õpetaja end ärkvele võpatab, kostab eesruumist kobinat - keegi on lahti ununenud uksest sisse tulnud. O´Malley tunneb rahutust, sest hiljuti on samas piirkonnas tapetud kaks pastorit. Tulija on Frank Sarsfield, hulgus ja veidi ullike, kellele krikuõpetaja on mõned korrad öömaja pakkunud ning andnud ka raha, lootmata seda kunagi kätte saada. Sarsfield on aga ka vangis istunud mees ja vana kirikumees ei tunne end kindlalt. Sarsfield käitub aga väga enesekindlalt ja ütleb, et tahab pihtida. Ta ei lase usuisal kõrvale viilida ja sunnib teda pihiruumi minema. Õpetajale tundub asi väga kummaline - Sarsfield tundub kurjategija ja hulguse kohta kuidagi väga sõnaosav ja teadlik religiooniasjadest; tema jutt, et ta on hiljuti tapnud kuus inimest, ei tundu usutav; veelgi kahtlasem on see, et Sarsfieldi kujundliku jutu järgi on ta tegelikult surnud ja tuli kirikuisale järgi, et teda kui oma sõpra turvaliselt teise ilma väravast läbi aidata.
Selle loo võlu on minu meelst mõnes lauses, kus Sarsfield vihjab loo pealkirjas nimetatud valvuritele või varitsejatele, kelle välimust ega olemust ei kirjeldata, ent kes ootavat tulijaid selle kitsa värava läheduses, mis eristab elavate ja surnute maailma. Need laused on väga sugestiivsed ja kõhedusttekitavad ja nende pärast tasus seda juttu lugeda.