McCauly palus mitmekümnel tuntud tegijal oma uue antoloogia tarbeks jutud kirjutada. Nii nad tegidki. Tulemuseks on üks kuulsamaid ja võimsamaid originaal-antoloogiad horrorkirjanduse ajaloos. Vaated õudusele mitme kandi pealt, traditsioonilisi momente peaaegu vältides. Väga erinevad autorid, väga erinevad jutud, erinevad stiilid, millest mulle ainsana ei meeldinud vaid üks - R.Cambelli "The Brood".
Kirjutatud jutud 70-ndate lõpuaastail ja kuidagi eriti tugevalt lööb neist läbi sotsiaalne ja erootiline aspekt. Horror on omandanud väga tugeva ühiskonnakriitilise mõõtme, mõnel puhul ökoloogilise isegi.
Juttudest. Üllatus oli I.B.Singer. Üleloomulikku on Nobeli laureaat varemgi kasutanud, nüüd treis ta aga ikka puhta zhanriõuduka, mis oli järjekordne kinnitus, et kirjandus ei pea olema mingi (üli)originaalne idee vaid suurepärases stiilis kirjutatud huvitav lugu. Muidugi siin oluline ka Singeri rassikuuluvus ja sellega seonduv.
Haldemani ja Bryanti lood tegelevad mõlemad kaudselt sellise mõistega nagu Couvade. Sellest mütoloogilisest ja üleloomulikust uskumusest, mille kohta eesti keeles sõna ei olegi kirjutab, haaravalt Feliks Oinas oma hiljuti ilmunud esseekogumikus "Tuul heidab magama" - ühtlasi soovitan siin seda kõigil õudushuvilistel lugeda. Couvade on naise sünnitusvalude ülekandmine mehele... Bryanti "Dark Angelit" pean ka kogumiku üheks parimaks -niivõrd kui väga heast on üldse võimalik kõige paremat välja valida. "Dark Angel" on nõidumislugu; Haldemani "Lindsay..." osalt samuti , kuid meenutab kirjaniku sõbra Dan Simmonsi kümmend hiljem kirjutatud "Dying in Bangkoki".
Blochi ja J.C.Oatesi lood olid need, mis ulme alla paigutuvad kahjuks väga suure pressimise ja tõlgendamisega. Blochi psühhopaat oli aga niivõrd võigas, et sellist inimest vist polegi... Samas - Locuses on nad kõik SF. Blochi "Öö enne jõule" oli üks parimaid stiilinäiteid. Niimoodi kirjutada...suudavad tõepoolest ainult suurimad meistrid.
Isa ja poja Mathesonide "Where There`s a Will" võttis mind sõnatuks, rabas jalust, lõi uimaseks. Absoluutse meistriklassi näide lühiõudukast - iga viimanegi detail omal kohal; lugeja emotsioonid pööratakse pahupidi. Etalon.
Rehabiliteeris minu silmis end ka eesti lugejale vaid X-failide kaudu tuntud C.L.Grant. Tema lugu mustadest roosidest oli suurepärane moodsasse USA miljöösse üle kantud inglise ghost story, kus enamus jubedusest jäeti vaese lugeja enda leida. Tegelt oli juba XF-st tunda, Grant oskab paremini, aga et nii hästi...
Sturgeon, Bradbury, Simak - kõik siin oma tuntud headuses; ehk Simakil avanes minu jaoks ka tema pisut tumedam pool, ent seegi mõnusalt ja kõhedalt. Ja veel tooks välja - kuivõrd see üldse võimalik - Davis Grubbi "The Crest of Thirty-Six" ning Lisa Tuttle`i "Where the Stones Grow"...
Lugege ja laske end hirmutada. Sellest pole midagi, et antoloogia Kingi udujutuga hakkab - edasi läheb tunduvalt paremaks!
Kirjutatud jutud 70-ndate lõpuaastail ja kuidagi eriti tugevalt lööb neist läbi sotsiaalne ja erootiline aspekt. Horror on omandanud väga tugeva ühiskonnakriitilise mõõtme, mõnel puhul ökoloogilise isegi.
Juttudest. Üllatus oli I.B.Singer. Üleloomulikku on Nobeli laureaat varemgi kasutanud, nüüd treis ta aga ikka puhta zhanriõuduka, mis oli järjekordne kinnitus, et kirjandus ei pea olema mingi (üli)originaalne idee vaid suurepärases stiilis kirjutatud huvitav lugu. Muidugi siin oluline ka Singeri rassikuuluvus ja sellega seonduv.
Haldemani ja Bryanti lood tegelevad mõlemad kaudselt sellise mõistega nagu Couvade. Sellest mütoloogilisest ja üleloomulikust uskumusest, mille kohta eesti keeles sõna ei olegi kirjutab, haaravalt Feliks Oinas oma hiljuti ilmunud esseekogumikus "Tuul heidab magama" - ühtlasi soovitan siin seda kõigil õudushuvilistel lugeda. Couvade on naise sünnitusvalude ülekandmine mehele... Bryanti "Dark Angelit" pean ka kogumiku üheks parimaks -niivõrd kui väga heast on üldse võimalik kõige paremat välja valida. "Dark Angel" on nõidumislugu; Haldemani "Lindsay..." osalt samuti , kuid meenutab kirjaniku sõbra Dan Simmonsi kümmend hiljem kirjutatud "Dying in Bangkoki".
Blochi ja J.C.Oatesi lood olid need, mis ulme alla paigutuvad kahjuks väga suure pressimise ja tõlgendamisega. Blochi psühhopaat oli aga niivõrd võigas, et sellist inimest vist polegi... Samas - Locuses on nad kõik SF. Blochi "Öö enne jõule" oli üks parimaid stiilinäiteid. Niimoodi kirjutada...suudavad tõepoolest ainult suurimad meistrid.
Isa ja poja Mathesonide "Where There`s a Will" võttis mind sõnatuks, rabas jalust, lõi uimaseks. Absoluutse meistriklassi näide lühiõudukast - iga viimanegi detail omal kohal; lugeja emotsioonid pööratakse pahupidi. Etalon.
Rehabiliteeris minu silmis end ka eesti lugejale vaid X-failide kaudu tuntud C.L.Grant. Tema lugu mustadest roosidest oli suurepärane moodsasse USA miljöösse üle kantud inglise ghost story, kus enamus jubedusest jäeti vaese lugeja enda leida. Tegelt oli juba XF-st tunda, Grant oskab paremini, aga et nii hästi...
Sturgeon, Bradbury, Simak - kõik siin oma tuntud headuses; ehk Simakil avanes minu jaoks ka tema pisut tumedam pool, ent seegi mõnusalt ja kõhedalt. Ja veel tooks välja - kuivõrd see üldse võimalik - Davis Grubbi "The Crest of Thirty-Six" ning Lisa Tuttle`i "Where the Stones Grow"...
Lugege ja laske end hirmutada. Sellest pole midagi, et antoloogia Kingi udujutuga hakkab - edasi läheb tunduvalt paremaks!