1.
15
3.333
1.
2
4.0
1.
5
3.0
2.
2
3.5
3.
4
4.5
4.
12
3.667
5.
3
4.333
6.
8
3.625
7.
3
2.667
8.
4
4.25
9.
3
3.333
10.
5
3.4
11.
3
2.0
12.
13
2.385
13.
5
3.6
14.
3
2.667
15.
1
4.0
17.
4
2.25
18.
1
3.0
19.
8
3.0
20.
14
2.786
22.
3
2.667
23.
4
2.0
24.
4
2.5
27.
5
3.2
(jutt aastast 1985)
https://www.etera.ee/zoom/68598/view?page=34
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Kusagil veebruaris avastas 11. klassi õpilane Jüri Kallas postkastist «Nooruse» uue numbri ning avastas sellest numbrist uue eesti ulmeautori. Oli Kabur, oli Hellat, oli Eloon, üsna äsja oli esile kerkinud Helju Rebane... ning nüüd siis Urmas Alas. Kui eelnevalt loetud eesti ulme omas klassikalise SF-iga üsna vähe ühist, siis Alas oli ehe kraam!
Selline kuningliku kaliibriga lugu: koloniseeritud Kuu, rahvusvahelised terroristid ja inimlik ning nurkasurutud teadlane. Ka süzhee oli originaalne ja leidlik. Igatpidi hea!
Kartsin tükk aega seda juttu üle lugeda: Alase hilisem looming oli mind ettevaatlikuks teinud. Hiljuti võtsin ette... ning nendin, et see ongi Urmas Alase ilmselt kõige parem ulmejutt! Aeg on viiele vaid väikese miinuse lisanud!
Mäletate seda anekdooti: "Isa, kas õuna sees on hea elada?" küsib kapsaussipoeg. "Jah, pojake," ohkab isa. "Isa, aga miks me siis siin mäda kapsa hunnikus elame?" Uus ohe: "Pojake, kas sa tead niisugust sõna, nagu "kodumaa"?"
