Romaani keskne tegelane on Niall, 16-aastane poiss, kes elab oma perega kõrbe-kõnnumaa serval koopas. See on raske elu. Ta pole oma elus peale koopa ja selle lähiümbruse midagi näinud; suur osa ajast kulub toidu hankimisele; pidevalt tuleb tunda hirmu ämblike ja muude sarnaste elukate rünnakute eest; lähima sajakonna miili raadiuses ei ela teisi inimesi - tegelikult ei ole kuni loo viimase neljandikuni selge, kas planeedil teisi inimesi üldse elab. Niall umbes 8-liikmeline pere elab kõrbes seetõttu, et tolles kandis patrullivad surmaämblike õhupallid lõige harvemini. Niallile kui lapsele ei ole tahetud surmämblike teemast palju rääkida, aga ta on siiski mõistnud, et kusagil asuvad surmaämblike linnad ja seal peetakse inimesi orjadena või umbes nii. Nialli vanaisa on kunagi nende juures vangis olnud ja vahetult enne taadi surma saab nooruk (koos lugejaga) tolle käest suurema osa surmaämblike elu puudutavast infost.
Surmaämblike võimete hulka kuulub inimeste ja muude elusolendite hirmu tunnetamine teatava distantsi tagant. Seetõttu on perekonna keskne mure patrullõhupalli saabumisel end julgeks või vähemalt ükskõikseks sundida. See on lohutu elu, kus kirjaoskamatute ning odadega relvastatud erakliku pere ainsaks mõningast eelist andvaks võimeks on omavaheline telepaatiline suhtlemine, mis aga alati ei õnnestu, sest nõuab keskendumist. Siiski on pere ühtehoidev ja ajapikku on suudetud oma elu-olu veidi parandada, vähemalt toidu osas. Neil on koopas ka kodustatud hiidherilane, kes pistrikuna saagi püüdmisel abiks on.
Nialli elu kõige suuremaks sündmusteks saab pikk rännak lesestunud onunaise sugulaste juurde ca 100 miili kaugusele, kus maa-aluses linnas elab mitmesajapealine inimeste kogukond, kus ta näeb elus esimest korda omavanuseid tüdrukuid ja sadat muud imeasja. Aga ka see maa-alune kogukond on paljude puudustega. Rännak (mida ilmestavad mitmed ohtlikud seiklused) päädib aga traagilise lõpuga, sest surmaämblike kättemaksurünnakus tapetakse tema isa ja röövitakse ema ning väikesed õed. Romaan (mis on ise kolmeosalise tervikromaani osa) lõpeb taolises masendavas, ent samas võitluslikus meeleolus, et järgmiseks on ilmselt oodata noormehe heroilist sõda domineeriva ämblikuliigi vastu. Prognoosin ka armulugu ja võimuvõitlust ning intriige.
Taas selline teos, millele hinnet raske panna - kolm või neli? Sajaviiekümnel leheküljel on loodud paljuski vihjete abil omapärane maailm, aga niiii huvitav see maailm nüüd ka ei ole. Formaalselt SF-i liigituvas loos on minu meeolest ka fantasy-hõngu, ehkki ma ei oska näppu peale panna ja konkreetselt seletada. Wilsoni Ämblikemaailm on leidnud järgimist ka teiste autorite poolt.
Venekeelne versioon, mida mina lugesin, on ilmunud 1992, pealkirjaks "Pustõnja", ning see asub ühtede kaante vahel koos järgmiste osadega, kogu raamatu nimi on "Mir paukov".