(romaan aastast 1967)
Lõpp jäi kyll natuke kohatuks, tundus, et autor ei osanud kuidagi otsi kokku tõmmata. Aga ehk ongi see tema stiil, millegipärast pole yhtki muud Wilsoni teost kordagi kätte sattunud. Ja algidee on kurrrradima hea, isegi tänapäeva ylepsyhhologiseeritud science fantasy pakub midagi sellist harva.
Kuna tegemist on rariteediga, peaks ilmselt kirjutama kunagi sisukokkuvõtte nooremale põlvkonnale. Kunagi.
Romaani esimene pool on põnev, et mitte öelda enamat, sündmused lubavad aimata lavkraftlikku õuduslugu. Paraku osutub Cthulhu-liin ummikteeks ja romaan läheb üle tavapäraseks igvavõitu SF-iks. Teose parimateks osadeks jäävad inimteadvuse tahtejõu ja parasiitide vahelise võitluse kirjeldused, samuti sündmuste areng esimeses pooles. Mingist hetkest hakkab autor aga toimuvat edasi andma konspektiivselt, hõlmates ühel leheküljel terveid aastaid. Tuleb palju lapsikuid ja lihtsustatud arenguid. Eriti piinlikud olid parasiitide päritolu (nood elanud Päikesel, kust mingi taevakeha nad lahti põrutanud Kuule ja sealt Maale) ning need ei-tea kust inimestele pähekargavad lihtsad meetodid, millega vaenlasest lõpuks jagu saadakse. Näiteks omandavad peategelased psühhokineesi ja hakkavad sele abil igasugu tempe tegema, tõugates lõpuks ka Kuu Maast eemale.
Autor ei armasta dialoogi, küll aga arutleda inimese käitumise põhjuste üle, teadvuse struktuuri olemusest, jne. Üht-teist teravmeelset neis heietusis on, aga ilmselt sobiks need põhjalikumalt läbi töötada mitteilukirjanduslikus vormis. Plussiga kolm.
