Härjavõitlejad kuuluvad klannidesse. Pideval ringreisidel ja vallates võitluskunstide saladusi, on neis väga tundliku piirini arenenud omapärane patriarhaatlik kord ja aumõiste. Klannid on hiinapäraste nimedega, härjavõitlejate aksessuaarium aga hispaaniapäraste corrida-nimetustega. Härjatantsijad on teised - alamad - klannid. Nende ülesanne on võitlust ette valmistada, anda sellele teatav esteetiline mõõde ja juhtida, kui tarvilik, härja tähelepanu kõrvale. Kaks klanni omavahel eriti kokku ei puutu, mõlemil on omad seadused, tabud, aukoodeks ja moraal.
Intriig saab alguse sellest, et härjatantsija Admete tapab härja, et päästa ühe haavatud võitleja elu. Li härjavõitlejate klanni jaoks on see ääretu solvang ja alandus. Ja on ka rivaalitsevale klannile Zhou’le. Sest ainult härjavõitleja klanni esindaja võib härga tappa. Zhou Lishan aga armub Admetesse ja tema onu - klannipealik - keelab neil läbisaamise. Li’d aga peavad tüdruku peale endiselt viha, ega võta tema vabandust vastu.
Tantsijad on arendanud teatava läbisaamise härgadega, nad on tunduvalt looduslähedasemad kui võitlejad. Ja mõneti põlgavad ka neid, sest nemad ju tapavad loomi. Intriig igatahes areneb ja on üsna maitsekalt kirja pandud; hea kujutlusvõimega ja tõetruult.
Obsesiivne kirg, sajandite vanused traditsioonid ja aumõiste, reguleeritud käitumine eesmärgi ja pühendumise nimel, mida inimene pole endale ise valinud. Lugu armastusest, kättemaksust ja inimese vahekorrast loodusega. Corrida on muidugi üks jälk ja perversne asi, ent autorid ei kipu seda lugejale pähe määrima. Loo esimne pool on hoogne ja põnev, kuskil poole peal aga tundus, nagu oleks autoritel mingi tõrge tekkinud... Igatahes kippus asi kuidagi ebakindel olema. Lõpupoole läheb taas paremaks. Aga eks nelja peale kirjutamise juures või seesuguseid momente ikka ette tulla. Huvitav ja omapärane teksti igaljuhul.