Läheb üks arveametnik pisut pahuras meeleolus olengult koju. Tuju on pisut sant ning kodanik otsustab minna kinno end tühjaks laadima. Tundmatus linnajaos on kino raske leida, isegi militsionäär ütleb, et kino siin pole. Siiski jookseb üks inimene arveametnikule järele ning ütleb, et kino on küll, et ilmselt on militsionäär uus inimene ja lihtsalt ei tea...
Kino on ja film jookseb... samas jätab see kõik ühtpidi pisut õõvase ja tesitpidi pisut totaka mulje. Arveametnik vaatab filmi ning märkab hämmastusega, et üks filmi peakangelasi hakkab üha enam ja enam tema endaga sarnanema. Mis toimub? Kus ta viibib? Mis film see selline on?
Väga võimas jutt!!! Soovitada ei julge, sest paljudele võib selline eetilis-psühholoogiline ulme mitte meeldida. Mina tahaks aga aega tagasi kerida sinnamaani, kus ma seda lugu esmakordselt lugesin. See kuidas intriig ja lahendus rida-realt sõlmub, see on klass omaette. Aleksandr Mirer oli sel ajal minu jaoks totaalselt tundmatu nimi, alles mitu aastat hiljem ilmus eesti keeles «Kus on rändurite kodu?» ning pärast selle läbilugemist püüdsin ma juba üles leida iga rea, mida see autor on kirjutanud...