Polnud varem seda "Vene ulme tunnustatud klassikut" (vabandust, kui jutumärgid kellelegi kohatud tunduvad, ent ma mitte ei ironiseeri, vaid osundan raamatukaanele, sedagi, tunnistan, mälu järgi)) lugenud ega tast, mis seal salata, midagi kuulnud. Seepärast üritasin lugedes tuvastada, mis aastal too romaan küll kirjutatud olla võiks ja olin üsna üllatunud, kui selgus, et 70.-ndate lõpus. Seal polnud nimelt midagi punalipu Marsile viimist ega sotsialismiidee kosmilist levitamist meenutavat, peategelastestki suur osa oli inglisepäraselt imperialistlike nimedega. Seega võiks öelda, et ajaproovile on raamat justkui vastu pidanud, kui mul lugedes sellised mõtted tekkisid... Üheplaanilist jahumist oli ses raamatus, mille sisust esmaarvustaja juba kirjutanud on, siiski liiga palju ning polnud seal sellist sära, mis kõrgemat hinnet panema kutsuks... No ja siis olid seal veel mitmed asjad, mis mulle ei istunud – Meri Merkuuril jms... Ahju ei viska, ent teist korda lugema vist ka ei hakka. Järelikult selline keskmine kolmene raamat.
