Üks mees näeb unenägusid miskist idamaisest rannikust. Kuigi loodus on kena ja eemal paistab salapärane idamaine linn, mõjuvad need uned siiski kuidagi halvaendeliselt... suisa painavalt. Mees tunneb, et on põhjust murelik olla ning konsulteerib asjatundjatega. Aidata ei oska keegi! Mida aeg edasi, seda vastumeelsemaks muutuvad mehe jaoks need öised unerännud. Mees väidab, et unenäos toimuv on tema jaoks niisama reaalne, kui ärkveloleku ajal toimuv. On fakte, mis mehe juttu kinnitavad, aga siiski on teistel seda kõike raske tõena võtta...
Eks vilunud lugeja jaoks on selge, et jutt saab vaid veriselt lõppeda, sest vähegi arukam inimene saab kohe aru, et kes on need lähenevad ratsanikud ning ega autor seda samuti varja. Tekst mõjubki just selle ahistava painajalikkusega: otsekui halb unenägu, kus näed midagi, tunned end halvasti, aga üles ei ärka ja seetõttu pole ka pääsu.
Jutt pole vast absoluutne tipp, aga jäi meelde... samuti ka Basil Copperi nimi.
Vene keeles on jutu pealkirjaks «Янычары из Эмильона».