Mingi professor kirjeldab oma raamatuteuurimisega täidetud elu. Tegevus toimub ülemöödunud sajandil, loos esinevad veel professori vanas eas võetud noor naine ja arst, kes, nagu professorile tundub, tahab ravimise asemel hoopis vanamehe elunatukese kallale kippuda. Ka noor naine ilmutab esimesi üleaisalöömise tundemärke. Professor hakkab kuulma pidevat prõmmimist uksele, mis tundub järjest võimenduvat. Imelik on sealjuures asjaolu, et keegi teine kopsimist ei paista kuulvat. Lõpp on sünge ja ootamatu puändiga.