Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda 1975. aastal ilmunud kogumikus sisaldub kaks ulmelugu: "Pea" ja "Märgutulede süütamise aegu".
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.