Ei ole ulme, kuigi tutvustuses nii öeldakse. Lasteraamat on hoopis, kuigi peategelased üle 12-ne. Aga mulle meeldiks teda ulmeks lugeda - seal on juttu Nõukogude Eestist, mida kunagi olemas pole olnud - maast, kus on aadlimehelikud professorid suurtes majades, kellel on teener, mehaaniline papagoi, mis näeb välja kui elus (vist kõige ulmelisem detail raamatus) ja vana Ford, mis käivitub vändast hirmsa lärmiga; maast kus esinevad targad kriminaaljälitajad (kes ei küsigi eelmainit` professorilt, et meie siin ehitame sotsialismi ja mida jobannõid teie ehitate...), laia silmaringiga meremehed ja muidu on ka võimalik elada.
Sisust - arheoloogi juurde tuleb meremees ja toob Kuradimerel hulpivast paadist leitud kaardi, mis nagu oleks pärit paarkümmend aastat tagasi uppunud laevalt, selle alusel algab kahe poisi quest, mis viib nad kokku tolle veidrikkust professoriga, arvutiga Kunigunde (hea detail, aga autoril pole õrnematki aimu, mis see arvuti üldse on), nad leiavad paekaldast tohutud koopad kus luukere ja ämbritega pooltuhat aastat vanu münte etc. Õnnelik lõpp. Vabandust - läila lõpp; pidi ju lugu siiski olema poliitiliselt korrektne ja ega vanatädi midagi räigemat välja mõelda poleks kahjuks vist suutnudki, nii nagu ta pole suutnud teksti (vähemalt minu jaoks) grammigi põnevust panna.
Tarbida diagonaalis, üle 15 a vaid vanemate nõusolekul.