Lühijutu «Новогодишна трагедия» peategelane töötab Saturni suurimal kaaslasel Titaanil ja pajatab lugejatele pisut jabura loo, mis juhtus tema sõbra Ivaniga.
Ivan armastas oma naist Yvonne`i ning tahtis vana-aasta õhtu kindlasti Titaanil veeta. Kahjuks pidi Ivan tööasjus Maale lendama ning tagasi Titaanile poleks ta aastavahetuseks enam saanud, sest turistid olid kõik raketipiletid ära ostnud. Kahtlaselt lahke robot soovitas Ivanile aga teleportatsiooni. Uus ja veel riskantne reisimismoodus, aga ega armastus küsi...
Õnnetuseks juhtuski äpardus ning kui Ivan Titaanil teleportatsiooni lõpetas, siis oli ta ainult poolenisti Ivan... vööst allapoole oli mehel hoopis tundmatu noore naise alakeha...
Jutt «Новогодишна трагедия» ei kuulu küll ühtegi sarja, aga hiljem liitis autor selle oma romaani «Пропуснатият шанс: Из съчиненията на моя компютър» (1981).
Romaaniks võib antud köidet vaid tinglikult lugeda. Eks ütleb ka selle nn romaani alapealkiri, et tegu on kirjaniku arvuti loominguga ja seda see raamat täpselt ongi: igavavõitu raamlugu kirjanikust ja tema arvutist ning paremad ja halvemad vahenovellid. «Новогодишна трагедия» on neist juttudest üks parimaid.
Aga see jutt pole tugev tükk ainult antud libaromaani kontekstis, ka Ljuben Dilovi loomingus üldiselt on tegu väärika ja tänapäevalgi mõnuga loetava tekstiga. Jutt on pealkirjaga «Новогодняя трагедия» neli korda vene keeles ilmunud ja lisaks veel ka tšehhi, poola ja ungari keeles.
Jah, on küll pajatuslik lugu, ehk siis selline mis mulle sageli ei meeldi, aga sedapuhku on mõnus ja omajagu tiirane pajatus. Enne korduslugemist mõtlesin isegi nelja panna, aga ei saa... autor lüpsab jaburat situatsiooni kenasti ja kuigi naljalugu seda ei nõuaks, austab autor ka loogikat ja läbimõeldust.