Tüdruk loeb mingit raamatut või ajalehte ja jääb unelema. Siis saabub üks arvukatest jumalatest ja viib ta Olymposele või mis iganes kohta, kus kõik jumalad koos kükitavad. Peajumal annab talle teada, et varsti hakkab Maa peal jälle kõik hästi minema, sest luule on jumalate keel ja veel on neid, kes seda valdavad. Olymposel kükitab ka hulk kuulsaid poeete - Keats, jt.
Paatost täis jutu ainukeseks positiivseks küljeks tuleb lugeda autori ilmselt programmilist teesi, et materialistlik sehkendamine on tühine võrreldes unistuste maailma ja vaimsete naudingutega. Ent selliseid ideid oleks mõttekam serveerida essee-vormis.