See pealkirjas nimetatud Nõiamaja asub ühes väikeses Uus-Inglismaa külas või linnakeses, ent paiknev väiksel saarekesel ranniku lähedal, mis eraldatuse mõttes on üsna efektiivne ja romaani miljöö mõttes samuti. Maja ehitas 17. sajandil Prantsusmaalt inkvisitsiooni eest põgenenud nõid - ja ilmselt ei olnud tegu valesüüdistusega. See vana Joseph Quincy pani aluse suguvõsale, mille järgmisigi põlvi vaatasid kohalikud kahtlustavalt - ja põhjusega. Majaga seondub mitmeid kummalisi lugusid ja nüüd, 1930-ndatel, kui hiljuti suri maja kuri matroon Sarai, ei ole probleemid lõppenud. Tema pärandis oli tingimus, et kolm pärijat - kaks venda ja nende teise liini sugulane Elizabeth (kes on romaani positiivne kangelane ja valgete jõudude esindaja) peavad pärandi saamiseks elama suguvõsa majas vähemalt 10 aastat. Samuti on neil kolmel kohustus istuda iga õhtu üks tund kaminatoas Sarai-muti seinal rippuva suure maali all. Et kolm sugulast omavahel läbi ei saa, on õhustik pinev. Elizabethi jaoks muutub olukord talumatuks aga tema tütrega toimuva tõttu. Väike Betty (umbes 7-8 aastane) tunneb Nõiamajas pidevat ja meeletut hirmu, näeb poolunes-poolilmsi kohutavaid nägemusi ja tajub pidevalt kellegi või millegi vaenuliku kohalolu.
Betty ema Elizabeth palkab linnast haritud psühhiaatri dr Carew, kes tuleb Nõiamajja elama, et lapsega toimuvas selgust saada. Visiit venib kuude pikkuseks, sest võitlus maja valitseva vaenuliku väega ei ole kerge ja üldse pole selge, kellega või millega tuleb võidelda. Algusest peale on ilmne, et toimuv ületav tavateaduse piire: poltergeist-tüüpi nähtused, tüdruku teadvusse tungivad võõrad jõud jne. Lugejale peab jääma mulje, et kuri Sarai piinab talle eluajal vastumeelseks olnud Elizabethi tolle tütre kaudu. Sarai oleks tahtnud näha, et Elizabeth abiellub ühega vendadest, ent too põgenes hoopis ühe suguvõssa mitte kuuluva mehega. Teisalt pole võimatu ka mingi muu põhjus, sest kõik majas viibivad täiskasvanud (kui esimesel võimalusel jalga laskvad teenijad välja arvata) on nõiaverega ja katsetanud nooruses või hiljemgi igasuguste para- ja maagiavärkidega. Majas viibimine on ohtlik ja pole võimalik ette näha, millisest suunast hoop tuleb. Olukorra muudavad keerukamaks doktori ja Elizabethi vahel tekkivad tunded.
Hirmu ja õuduse käes vaevleva väikse tüdruku piinlemine (ja muidugi ema mure lapse pärast) muudavad lugemise kohati üsna ängistavaks. Samas muudavad loo staatiliseks pikad dialoogid, mida dr Carew peab Nõiamaja kolme pärijaga - teemadeks on hea ja kuri, jumal, Quincyde suguvõsa ajalugu ja sugulastevahelised suhted, psühholoogia, paranormaalsuse võimalikkus jne. Ei saaks öelda, et need väga huvitavad lugeda oleksid.
Ebavajalikult keeruliseks on aetud sugulussuhted, nii et romaani alguses on isegi sugupuu kaart, mille poole ma lugemise käigus korduvalt pöördusin. Igal juhul ei läinud napilt 200 lehekülje pikkuse ja mulle žanriliselt sobiva loo lugemine sugugi nii libedalt ja mõnusalt, nagu ma esialgu arvanud olin. Need dr Carew kui arsti psühholoogilised ja psühhiaatrilised selgitused inimteadvuse ja inimkäitumise kohta ei sütitanud ega tekitanud tunnet, et "jah, nii need asjad on".
Plussiga kolm.