Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga ...
Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikeli...
The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat...
Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.
Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.
See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".
Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.
Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixin...
Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda. Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. "Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms".
Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul ...
Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erineva...
Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline ant...
Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõr...
See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähe...
Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil. Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased,...
Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.
Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne.
Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...
Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt pe...
See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").
Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.
"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.
"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.
Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...
Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.
Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.
Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju s...
Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare...
Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, ker...
Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peal...
Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt...
Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab oot...
Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru. Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub. Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku. Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal? Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud kä...
Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ä...
Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
