Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirje...
Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata. Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada.
Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskurs...
Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskursusesse ja narratiivi. Lähtepunktiks on Lovecrafti jutt "Music of Erich Zann". On umbes aasta 1970. Noor maatüdruk tuleb ilma kindla plaanita elama San Franciscosse. Esimene kuu narko/hipikommuunis on tema jaoks liiga palju ja kui üks kummaline vanamees pakub talle tasuta elukohta ühe tühja maja katusekambris, võtab ta selle vastu. Vanamehel on tingimus, et iga nädal konkreetseks kaheks tunniks peab korter olema tema päralt ja tüdruk ei tohi sinna tulla. Pööningukambri aknast välja vaadates hakkab piiga aga nägema mingisugust teist maailma - justkui ümbritseks teda vesi koos sadamas seisvate laevadega. Otsekui veepiir oleks nihkunud tegelikkusest palju lähemale. Linna ajalugu uurides näib, et aken näitab mingit varasemat perioodi San Francisco minevikust. Ühel õhtul satub ta lubamatul ajal oma korterisse, kus tema vanamees kurvalt viiulit mängib. Mõnevõrra saame siis selgust, miks see kõik nii pidi olema. Loos näib olevat ka teatav õpetlik-hoiatav iva maalt linna tulevatele noortele, sest paralleelselt näeme veel selle tüdruku sõbranna lugu, kes otsustab kodukohta tagasi pöörduda ja kelle elu kulgeb pärast seda õnnelikult ja raugelt.
Jutt on ilmunud antoloogias "Dreaming" (Pegasus Books 2018), mis kuulub antoloogiasarja "The Lovecraft Squad".
Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle...
Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.
Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite j...
Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite ja loomade võitluse srnast. Ta laseb tsirkuse diretorile maksta hiigelsumma, et too paneks ühe trupi poisi lõvidega ühte puuri. Süümepiinadega võideldes mees teebki seda. Ent lõvid muutuvad korraga jehoovatunnistajate idüllmaailma sarnasteks heasüdamlikeks loomakesteks, kes löövad poisile vaid nurru. Surm ei jää siiski tulemata, sest järgmise numbri ajal, kui poiss peab välja lendama mürsuna suurtükikahurist, nooruk hukkub. Puurist välja pääsenud lõvid asuvad surnukeha juurde kaitsesse/auvalvesse ja tekkinud segaduses tervenduvad imeliselt üks kurt ja üks lombak pealtvaataja. Loost jääb meelde ilmselt vaid kahjutunne õnnetu poisi saatuse suhtes.
Ilmetu lugu on eesti keeles ilmunud Stenbocki õhukeses jutukogus "Hingelaps ja teisi jutte" (Ulmus Domini, 2020), mida raamatupoodides miskipärast ei müüda. Ulmehuvilise ei paku see raamat ka erilist huvi, teine kerge ulmekahtlusega jutt on seal "Skapulaari lugu". Mulle näib loetud Stenbocki juttude põhjal, et tegu oli küllalt viletsa kirjanikuga.
Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "t...
Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.
Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja ž...
Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.
Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väi...
Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väike artikkel. "Luupainaja" ilmus ajalehes Vaba Maa järjejutuna ja kui keegi näeb seda raamatu kujul (nagu mina), siis on tegu kokkuköidetud väljalõigetega sellest lehest.
"Luupainaja" tegevus toimub 1930-ndate Tallinnas ja lühidalt öelduna on see üks versioon hinge kuradile müümisest. Peategelane on seltskonnategelane ja kõrtsilõvi Tõnis Jauram, kes aga ei saa majanduskriisi tingimustes hiilata suure sissetulekuga. Ühel uusaastaööl ilmub restorani tema seltskonda keegi võõras nimega Kickbrook, kes teeb kõigile kõvasti välja serveerin end Austraaliast saabunud ärimehena. Keskööl toimuva rituaalse ja veidra õnnevalamise käigus ütleb Jauram valed sõnad ja müüb seeläbi end kuradile, saamata sellest ise arugi. Lugeja saab aga kergesti aru, kes see võõras ärimees on. Kickbrook sokutab Jauramile kaela oma väidetava vennatütre ja võtab Jaurami tankistiks enda loodud firmadesse. Ta kannab majanduskriisi ja võlgades panka miljoneid, mis esialgu rõõmustab kõiki. Aga pikapeale haarab Kickbrooki/Jaurami firma endale üha teisi valdkondi, suretades välja muude ärimeeste ärid. Jauram ei tea, kust need miljonid tulevad, ega tunne ka huvi. Inimeseks kehastunud saatan ostab Toompeale suure häärberi, kus küll väidetavalt kummitab, aga Jauram on oma rikka eluga rahul. Pikapeale aga hakkavad asjad muutuma ja mitmete müstiliste sündmuste järel mehe silmad avanevad. Et ta hing on aga müüdud, ei ole tal oma kurva ja traagilise saatuse eest pääsu.
"Luupainaja" on selline "lihtsale" lugejale mõeldud lugu, kuigi lugeda oli seda misikpärast lõbus. Tekst on gooti kirjas, võib-olla on see mõnele raske. Teksti jagub 124 leheküljele ja on arvestatav võimalus, et väikese formaadi tõttu on see lühiromaani mahtu. Minu teada Harald Vellner rohkem ilukirjandust ei avaldanud.
Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kir...
Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks.
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad ek...
Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus...
Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad... Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck...
The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esim...
Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt.
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud ess...
"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks.
Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. ...
Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga... Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on üht...
Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on ühtlaselt tugev kogu, kuigi ükski konkreetne jutt mind vaimustusse ei viinud. Kõik lood on väga erinevad ja see, mida MK mainib - "suurema osa lugude ülesehitus on sarnane" - jäi mulle esialgu arusaamatuks, aga lugusid üle vaadates sain siiski pihta. Ent süžeede ja žanride mitmekesisus varjab selle ära (kui seda üldse miinuseks pidada). Minu mulje järgi autori fantaasia lendab piisavalt originaalselt ja seda toetab intelligentne keelekasutus. "Pasir Hijau saare saladus" meeldis mulle enim ja "Katkise torni saladus" üldse mitte. Autor on avaldanud jutte juba üle 20 aasta ja et varasemaid asju pole eriti sisse võetud, annab kaudselt märku, et pole püütud iga hinna eest raamatu mahtu millestki kokku saada, vaid on tehtud valik. Ja "Saared" on tõesti meeldiva kujundusega - on teatav tõenäosus, et ilma atraktiivse kaanepildita poleks ma seda kätte võtnudki. Neli pluss.
Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat...
Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta. Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää.
Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tek...
Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata. Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida.
Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud t...
Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud tekstidest. Selles mõttes on kummaline, et arvamusliidrid ei suuda eristada kirjandust mittekirjandusest. Kirjandus ei saa alguse mitte tekstis kirjeldatud sündmustest, vaid sellest, mida autor lause ja sõnadega teeb, kas ta suudab panna mõtteid, varjundeid, vihjeid, allusioone, teemasid, tsitaate sõnadesse ja seada lausetesse. Lugeda vahelduseks eestikeelses ulmes teksti, kus iga lause on vajalik ja tundub, et isegi läbimõeldud, on haruldus. Muidugi, siiin on mõned stiilivead sees, mõned "ma'd" on puudu, sõna "vähikäik" lipsab sisse ja mõned laulsed oleks tulnud kokku lükata. Sellest ka hindeks "neli". Millest see jutt oli? Kurat, ma ei tea. Miks see tähtis peaks olema?
Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, ...
Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!
Kakskümmend aastat hiljem: eelarvustaja hindas minu arvates juttu liiga rangelt. S.t. täiskasvanu...
Kakskümmend aastat hiljem: eelarvustaja hindas minu arvates juttu liiga rangelt. S.t. täiskasvanu seisukohalt. Kuid tegu on laste- või pigem noortekirjandusega, nagu Clarke'il on selgelt ka "Islands in the Sky". Vaevalt et selline populaarteaduslik raamat tänapäeval noorte seas eriti läbi lööks, aga ligi 60 aasta eest 1) oli tulevik helge ja 2) nutitelefon leiutamata... Pealegi oli delfiinide ja ehk teistegi vaalaliste kui Maa teise mõistusliku rassi idee parasjagu kõvasti päevakorral (vt. ka Clarke'i "The Deep Range" või mittefantastikast umbes samal ajal ilmunud Lilly "Inimene ja delfiin"). Pealegi oli söör Arthur just enda jaoks avastanud Suure Vallrahu ja tahtis selle imesid teistelegi tutvustada. Kuid, jah, ega ulmet siin hirmsasti just pole.
