Ma lugesin kœigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski ...
Ma lugesin kœigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib. Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Kolmas raamat Fenrille tsüklist. Võrreldes teise raamatuga on möödunud 50 aastat. Peamafioosnik, ...
Kolmas raamat Fenrille tsüklist. Võrreldes teise raamatuga on möödunud 50 aastat. Peamafioosnik, kes eelmise raamatu lõpus Maale nagu aru andma viidi, on vahepeal saanud pageda Neptunile ja seal oma mõttekaaslastega ehitanud valmis "Musta laeva", et lennata Fenrille'le ja taastada enda võim. Planeedil käib aga ammune klannide vaheline kemplemine tolle sitikate poolt valmistatava igavest elu garanteeriva aine ümber. Hinne neli, sest oli jälle võrdlemisi ladus lugemine.
Tegevusliinilt teine raamat Fenrille sarjast. (kuigi kirjutatud esimesena, esimene tegevusliinilt...
Tegevusliinilt teine raamat Fenrille sarjast. (kuigi kirjutatud esimesena, esimene tegevusliinilt on "The Founder" ja tegevusliinide järjekorras ma ka lugesin). "The Founderi" sündmustest on möödas 500 aastat. Maaon ka sinna järele jõudnud, esimeses raamatus kolonistid põgenesid Maa valitsuse eest. Planeedil valitseb muidu paras anarhia. Nimelt elavad seal mingid sitikad, mis toodavad ainet, millest tehakse ravimit kui nii võib öelda, mille regulaarsel manustamisel elab inimene lausa igavesti. Nüüd aga olevat mingi keemik leidnud valemi, mille järale saab seda ka kunstlikult sünteesida, aga kuna turustus on maffiaklannide käes, siis keemik muidugi tapetakse ja see kellele õnnetu keemik usaldas valemi unistab kogu tootmise ja turu endale kahmata. Samal ajal jõuab pärale Maalt igavene uhke sõjalaev, mille komandör ei tunnista midagi muud kui enda võimu ja haarab jõuga kogu värgi endale. Kogu kemplemine käibki selle sitikate toodetud aine tootmistsükli endale haaramise ümber. Lõuks ilmuvad veel mingid poolmüstilised tegelased välja. Panen hindeks kolme, ikkagi autori esikromaan ja oli raskem lugeda kui "The Founderit".
Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor olek...
Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor oleks selle valmis kirjutanud 17-aastasena, siis, kui see tal esimest korda pähe tuli, võiks ju andeks anda - et noor alles ja ehk õpib veel. Aga 40 aastat sellist muna haududa... Hea küll, katsun nüüd teisel katsel nime meelde jätta ja edaspidi eemale hoida.
Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema ming...
Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes üh...
Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes ühe korraliku käsiraamatuga teemal “milliseid vigu ei tohi pandeemia ohjeldamisel teha”. Žanriliselt kasutatakse silte horror, postapo, fantasy - ma ise ütleks, et tegemist on postapokalüptilise raamatuga kus on ka muid jooni. Ning ma ei väsi kordamast, et Stephen Kingi nimetamine õuduskuningaks on pehmelt üteldes vale, pigem on horror üks paljudest “pintslitest” mida ta kasutab.
“The Stand” on kirjutatud aastal 1975 (esimest korda ilmus 1978) ning on autori viies romaan. Mis on mõnes mõttes huvitav nüanss - kui praeguseks räägitakse kuidas King kirjutab ehk teinekordki liiga pikalt siis tollal olid ta varasemad raamatud olnud “tavalise” pikkusega. Ning siis äkki tuli selline mürakas…
Raamatu pealkiri on pärit Bruce Springsteen’i palast “Jungleland”:
Tonight all is silence in the world
As we take our stand
Down in Jungleland
Algne versioon raamatust oli ca 900 lehekülje kanti. Aastal 1988 võttis King ette ning kirjutas raamatu läbi ja üle, algsest trükiversioonist ca 400 lehekülge pikemaks, minu loetud ongi “complete and uncut” (“terviklik ja lõikamata”) versioon. Iva on siis selles, et algne versioon oleks olnud kirjastajate arvates tavamõõdus raamatutega võrreldes liiga kallis (kui oleks soovinud jätta hinna “tavaliseks”) sest lehekülgi ja “tinti” kulus ju märksa rohkem. Seega käiski King algmaterjalist karmide kääridega üle. Kümme aastat hiljem aga oli ta juba piisavalt kuulus ja mõjukas ning sai raamatu välja anda sellisena nagu just talle meeldis. Hilisema versiooni puhul on tegevus viidud tollasesse “kaasaega” - ehk siis toimubki aastal 1990.
Raamat räägib sellest kuidas ühes Ameerika nurgas hakkab möllama tapjaviirus mille sümptomid on hämmastavalt sarnased kergetele ülemiste hingamisteede haigustele. Köha, nohu, palavik - no teate küll. Paha lugu on aga selles, et kui gripp on enamasti üsna ohutu siis konkreetne tõbi võtab kiirelt maha 99,9% protsenti inimkonnast. See protsent on natuke puusalt võetud, iva on selles, et nii mõnigi linn sureb paari nädalaga täiesti tühjaks, mõnes teises jääb mõni üksik hing ellu. Juttu tulebki väga erinevatest inimestest, natuke algusepoole nende taustast ning mida edasi seda rohkem viivad niidiotsad üle Ameerika kokku. Tegevus toimub siis jah USA’s aga taustal on tõbi tühjendanud terve maakera. Ei mingit turvalist, cozy catastrophe’t, inimkonna langus on kiire ja jõhker. Algusepoole on juttu viiruse tööst, hiljem sellest kuidas inimkonna riismed üritavad Ameerikas hakkama saada.
Huvitav kuidas King oskab ikka lõpplahendusi leida. Kui üldiselt on liiga tihti kombeks panna lõppu eepilised lahingud, hull möll ja meeletu verevalamine siis Kingil on pigem kombeks kujutada kulgemist. Mõnikord on lõpus küll pöördeline sündmus aga see on nii mõnigi kord väga tagasihoidlik. St ei ole paatosest nõrguv tulevärk, pigem on midagi vaikselt nutikat. Ma ei ütle, et kas on ühte või teist, ei hakka spoilerdama. Küll aga on lõpupoole mitmed huvitavad arengud, mis panevad käsipõsakil mõtisklema, et: “Ahha, või siis nii, jajah muidugi võib ju minna ka nii.”
Kingile tüüpiliselt on ta osanud välja otsida väga omamoodi tegelasi. Enda üks lemmikuid on väga terava vaimuga kurt-tumm noormees Nick Andros, kes suhtleb teistega kirjutamise teel. Ta ei kohta pikka aega mitte kedagi, mingil hetkel jääb mõtlema, et kas äkki ongi alles jäänud ainult temasugused, kurdid ja tummad? Ühel hetkel kohtub Nick aga ühe teise mehega (Tom Cullen). Nick on väga rõõmus, ulatab kohe teisele valmiskirjutatud paberitüki - Tom vaatab seda ja ulatab tagasi: “Tead mees, mul on ainult kolm klassi haridust. Isa võttis mu siis koolist ära.” Tom ongi vaimselt tugevalt alaarenenud ning äärmiselt heasüdamlik mehekolakas… mille peale Nick mõtleb, et tea kas ongi alles vaid erinevate puuetega inimesed? Teate, loed seda kõike, elad tegelaste mõttemaailma sisse ja ohkad - kohutav, kohutav. Mingil hetkel kisub raamat ka silma niiskeks kui juttu tuleb lastest.
Või siis teismeline poiss, kes ei räägi, ainult uratab vahel, kui temaga rääkida siis ei olegi aru saada, kas ta mõistab ka rääkijat või mitte - kuid kelles on lähemal vaatamisel märksa rohkem peidus. Või siis vanem daam, kes aitab hädas mehepoegasid seatapul ning lõikab loomal kõri ropsti läbi niiet verd lendab igalepoole.
Teoses on mitmeid mõtlemapanevad ja meeldejäävaid stseene. Näiteks on üle maailma igalpool nii vaikne, et kuuleb trükimasinat pooleteise miili peale. Niimoodi siis hoiab üks tüdruk teise ellujäänuga vahepeal sidet - läheb tänavale ja kuuleb kuidas teine inimene trükib.
Kui rääkida hoiatustest siis on muuhulgas algusepoole terve peatükk stiilis "kodanik A aevastas, pühkis käeseljaga nina ning ulatas rahatähe kassiirile ja nakatas tema. Kassiir nakatas see päev nelikümmend inimest, läks õhtul sõpradega bridži mängima ja nakatas nemad. Bridžikaaslane läks õhtul kluppi ning nakatas seal enamuse..." Paneb ikka mõtlema küll.
Muuhulgas on see esimene raamat kus Kingil figureerib tegelane nimega Randall Flagg. Tal on Kingi universumis palju nimesid ja erinevaid nägusid, tumeda torni sarjas on ta näiteks Walter o'Dim. Deemonlik üleloomuliku võimetega olend, kelle läheduses inimesed tunnevad meeletut hirmu, lihtsurelikud ei julge talle silma vaadata, magavad inimesed näevad verdtarretavaid hirmuunenägusid. Ta on üldistatuna üks inimkonna vastane, kes erinevates teostes kogub enda ümber erinevad heidikuid ning nende abiga külvab kurjust ja terrorit üle maa. Seda ka siin raamatus.
King ise tahtis kirjutada midagi sarnast nagu “Sõrmuste isanda” - eepiline, laiahaardeline fantasy aga mis leiaks aset Ameerikas. Aga siis nägi ta saadet keemiasõjast, idee langes viljakale pinnasele ning idanes hoopis teine taim. Enda fantaasia-soovi väljakirjutamist alustas ta neli aastat hiljem “Laskuriga”. “The Stand”-is on vahepeal ka kohti mis vihjavad LOTRile kuna paljude tegelaste jaoks ongi elu peale esimest tõvehoogu üks suur reis, teekond avastamaks teisi ellujäänuid.
Fun fact - Metallica pala ja albumi pealkiri “Ride the Lightning” on pärit siit raamatust (peatükist 24). Metallica kitarrist Kirk Hammett on pajatanud nii:
“Kirk: I was the one who spotted the phrase ‘Ride the lightning’. It was when we were recording the first album, when we were staying the house of this guy named Gary Zefting. I was reading the book The Stand by Stephen King, waiting to do my parts, and I read that phrase. It stuck in my head, so I wrote it down and told James. He was, like, ‘Whoah, cool…’”
Huvitav oli lugeda sellist laiahaardelist tükki. Kui jõudsin kuhugi kolmesajandale leheküljele siis mõtisklesin, et selle aja peale hakkavad muidu raamatud pigem otsa saama. Antud juhul oli aga tonn veel ees ootamas. Samuti võttis lugemine ajaliselt päris palju (20.03 - 02.04, kaks nädalat) - enda jaoks pole küll ingliskeeles lugemine probleemiks aga protsess võtab ikka sutsu kauem aega kui emakeeles. Seega keskeltläbi 100lk päevas. Vahele pikkisin ka ühe teise raamatu aga üldiselt oli paar nädalat mõnusat kuningamaailmas uitamist. See oli ikka päris äge kogemus, sellist tiitlit nagu “lemmikautor” ei taha küll ühelegi kirjanikule külge panna aga on mõned, kelle raamatud teevad hingele pai. Lisaks - see võib tunduda pisiasjana aga neljakohalised lehenumbrid mõjuvad hoopis teistmoodi… seda ülevat tunnet ei oskagi kuidagi seletada. Tea kuidas viiekohalistega on…
Kui mahtudest rääkida siis tegelikult natuke imestan, et see on üks raamat, eriti kuna koosneb mitmest osast. Oleks võinud enda hinnangul vabalt olla näiteks kahest raamatust koosnev...diloogia? Või mis see sõna ka pole. Või isegi triloogia. Samas selline üks turske tükk pole ka paha, tegelikult on korralike telliste lugemine omaette maailm, mingil hetkel jõuab omamoodi zen kohale. Eks ta vahepeal mingil hetkel hakkas natuke õrnalt venima kui mingitsorti stabiilsus inimeste ellu hiilis. Ei hakka spoilerdama aga eks üldiselt on sellel kirjanikuhärral teinekord üht koma teist ikka varrukast tõmmata kui maailm liiga turvaliseks kisub.
Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelik...
Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
… vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus.
Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”
Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.P.S. Kas teie oskate...
Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on. P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on O, B, A, F, G, K, M Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja...
Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda. See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:“Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja,...
Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:
“Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga. Autori soov on kõigest ja ainult, et seda romaani loetaks puhtalt lehelt – et lugejat ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.”
Heakene küll, las siis (hetkel) autori tagasihoidlik isiksus olla.
Raamat räägib peamiselt kolmest lapsest: Heldinist, Ustusest ja Valevist vanuses kümme kuni viisteist eluaastat. Nende teekond hakkab raamatu alguses peale Maalt, aga kiirelt liigutakse erinevate maailmade vahel, sest laste ja vanemate saatus on keeruline. Tegu on nimelt nõidadega, kelle kattevari ei kesta mugude seas lõputult - aga mitte nõidadega muinasjuttude mõistes. Igal lapsel on oma saatus ja oma tee, perekonna liikmete teed lahknevad juba üsna raamatu alguses. Raamatu sisust ongi natuke raske rääkida kellegi lugemisrõõmu rikkumata: raamatu oluline osa ongi tegevus, tulest, veest ja vasktorudest läbironimine, kus lõpus jälle harali otsad kenasti kokku sõlmitakse.
Keeleliselt tehnilises mõttes on raamat puhas ja üsna veatu. Üks viperus jäi silma - leheküljel 46 on juttu tegelasest nimega Elter aga igalpool mujal on ta Eltel.
Üks asi, mis jäi keelekasutuses silma - autor kirjeldab ebamäärasust veidralt. Massiliselt on kasutuses sõnad stiilis “mingit”, “kuidagi”, “miski”, “ilmselt”. Asi pole isegi selles, et need sõnad oleks head või halvad, aga nende abil loodud konstruktsioonid kõlavad vahel ebaloomulikult ja tuimalt. Eriti seetõttu, et kõrval on kohad, kus kõik käib väga täpselt - jäädakse viie minutiga magama (mis on veel isegi piisavalt ebamäärane ja samal ajal täpne) ja järgmises peatükis ärgates mõteldakse viis sekundit, kus ollakse (lk 164). Stiililiselt pole kumbki äärmus mõnus.
See toob raamatu järgmise vastuolulise punkti juurde. Kohati valdab autor keelt, mõtet ja sõna väga nõtkelt, näiteks leheküljel 29 on selline lõik:
„„Tule, mängime palli!”
Valev tõstis pilgu raamatult ja silmitses mõne sekundi arvustavalt väikevenda. Neil oli viis aastat vahet ja millegipärast meenus talle kusagilt loetud lause, et see on neil suurim vanusevahe elus - et praegu on tegu tüütu pägarikuga, kes tahaks kah teha kõike seda, mida vanem vend teeb, aga ei jaksa veel kuidagi… Ja et ühel päeval on nad mõlemad täiskasvanud ja vend on üks vähestest inimestest, kellele saab alati ja tingimusteta igas olukorras loota...“
No puhas kuld! Või kui minna aktsiooni maailma, siis peatükid 84 ja 86 on võrratud, Thor Peterson näitab neis enda tugevaimaid külgi.
Aga siis tulevad jällegi puised ja kuidagi jõuga surutud osad ning kahjuks on neid rohkem kui mõnusaid.
Lapsed on raamatu alguses lapsed, aga nad peavad kiirelt mehistuma ning ühtäkki ongi nii, et nad käituvad ja on nagu täiskasvanud. Jah, see saab tehniliselt niimoodi olla, nõuka-ajal räägiti küll ja küll kangelaslugusid pioneeridest, kes fašistidega võideldes sadadest meestest koosnevaid väeüksuseid juhtisid. Kui rääkida sedasorti karmides oludes kiirelt täiskasvanuks saamisest, siis seda tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rahulikumalt välja joonistada, jätta aega ka tegelaste sisemaailma avamiseks. Me võime GRRMi saaga seebisust ju kohati kiruda, aga tegelikult see muudabki ta tegelased inimlikuks, annab võimaluse nendega suhestuda, kaasa mõtelda. Thor Petersonil paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ühes peatükis räägib laps “emme” ja järgmises tulistab nii, et ajutükid lendavad ja verd voolab ojadena. Tõsi, vahepeal on lause või paariga ka kirjas, kuidas tal sees keerab ja see kõik on ta jaoks raske - aga siis saab see kerge ebamugavus imekiirelt mööda.
Mis muutub “Me kasvasime Maal” raamatus mingil hetkel ikka väga veidraks, on see, kuidas kõik tegelased olenemata vanusest ja soost räägivad pigem rämedalt nagu täiskasvanud mehed. Eks muidugi räägivad lapsed ka väga rõlgelt, aga siiski mõjuvad väljendid nagu “sitapoolne”, “perse” või “õhuvõngutamine” (rääkimise kontekstis) tiba häirivalt. Rääkimata sellest, et lapsed kasutavad vabalt sõnu nagu “arhetüüpne” (lk 117), “eufemism” (140), “kontekst” ja “käitumismuster” - jällegi, pole võimatu, aga mõjuvad nagu sadul sea seljas.
Autor on loonud oma maailma, kus on erinevad riigid, rahvused, kohati on ka näiteid keeltest. See kõik on napilt üle kahesaja lehekülje peale mahutatud. Õnneks on raamatu lõpus küll spikker, aga minu arvates kippus see kõik natuke liiga kirjuks kiskuma. Austan autori eesmärki maailmaloomel, aga selle taustal kippus kogu muu “värk” natuke lahjaks jääma. Kolme peategelasega saab lugeja mingil hetkel natukenegi rohkem sõbraks, aga kõik muu on paberõhuke taust. Lisaks on nimevalik muidugi maitse asi, aga Thunkaf Köö, Matnus Eshenu Sgel Raksta-Eming ja eld Fenüon Ulžiir on vaid vähesed, mille puhul tundub, et äkki see vint on natuke üle keeratud. Eriti, kui sedasorti nimesid on õblukese raamatu peale üle saja (ma ei tee nalja, vaadake mu jutu lõpus olevat viidet). Üks näide ka kohatisest nimedega uputamisest (lk 170):
„Valev hakkas nüüd juba tõepoolest vihastama. „Kuulge, ma ilmselt ei tea midagi olulist. Ma tean, et ma Olen Valev Illekeiu, Orfuka ohvitseri Vari Illekeiu poeg. Ma tean, et Õrfuka sai Krumpa lahingus Iüüa ja tema ellujäänud pooldajad põgenesid Sällalt. Ent see on kõik, mida ma tean. Ma tean, et Õrfuka vastane oli Tössin, kes on Sällaraa, aga võib-olla terve Sälla diktaator ja et seal pole olukord kiita ja et ta keerab sitta ka Riie seitsme mere ilmades ja mujalgi, kuhu ulatub. Ent mis tähendust on ühel sõjapõgeniku perel? Mida ma ei tea? Mis „majesteet"? Palun seleta see mulle ära, et ma ei arvaks, et see on rumal nali."“
Kellele see raamat mõteldud on? Hoolimata noortest peategelastest siis pigem ikka vanematele. Kui aga mõtelda sisulise poole pealt, siis jätab natuke nõutuks. Jah, on ulme. On huvitavat maailma ja põnevaid tegelasi. Aga teostus… see pole isegi siiralt halb, siis oleks asi lihtsam. Piinlik lugu, aga pähe tuleb sõna “keskpärane”, pigem natuke kaldus lahjemate kirjandusteoste poole.
Mulle tundub, et Petersonil on head kuiva püssirohtu küll, on väärt ideid ning madin on nauditav. Kui äkki panna kahasse kirjutama näiteks mõne “naistekaid” kirjutavad kirjanikuga? Minu arvates oleks see väärt eksperiment, sest Thor Petersoni kirjandus kipub välja kukkuma üsna korraliku “meestekana”, mis algusepoole on hillitsetum, justkui autor üritaks kirjutada midagi muud kui tavaliselt - aga siis murrab ikka tavapärane stiil välja. Kui aga lasta tegelaste osa kirjutada hoopis kellelgi teisel…? See oleks väärt proovimist. Minu arvates. Teise variandina on muidugi kasutada ära enda tugevaid külgi - igati kobedaid, stiilipuhtaid, mehiseid, verest ja higist tilkuvaid kaheksakümnendate Hollywoodi ulmemadina stiilis meestekaid võiks siit tulla küll ja küll. Loomulikult on hea, kui inimesed proovivad kirjutada ka tavapärasest erinevaid raamatuid – aga minu hinnangul praegune jutustus laste rasketest läbielamistest ei kukkunud just kõige paremini välja. Samas on see ju ka esimene vasikas..?
Natuke tuhnisin Internetis autori kohta. Nimelt on Thor Peterson peategelane Siim Veskimehe vahendatud anonüümse autori följetonides “Kuidas tehakse IT-d”. Samuti on Thor Peterson mitme Siim Veskimehe raamatute kaanepildi autor (näiteks "Pilvelinnuste ajastu langus" ja "Ennesõjaaegne kullakarva"). --------------------- Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - http://www.algernon.ee/node/1174
"Püha ja õudne lõhn" on lugu põhjalikult läbi mõeldud ulmelises pooltänapäevases maailmas, kus pe...
"Püha ja õudne lõhn" on lugu põhjalikult läbi mõeldud ulmelises pooltänapäevases maailmas, kus peategelased ajavad juba teist aastakümmet müstiliselt kadunud lapsepõlvesõbrannade jälgi, jõudes selle läbi avastusteni kogu nende maailma koos hoidva reaalsuse kohta. Tugevused: + Erakordselt hästi kirjutatud tekst lopsaka sõnavara ja imekauni lauseehitusega. Vähestel kirjutajatel on lootust jõuda sellise sõnaseadmise oskuseni. + Ajaloolised sündmused, maailma geograafia jm pole laisalt ja sunnitult ette vuristatud, vaid peidetud möödaminnes mainitud killukestesse, mille põhjal tuleb ise järeldusi teha. + Vestlused mõjuvad usutavalt ja päriseluliselt, mitte teatraalse lavastusena. + Sündmused ja isegi lõpplahendus pole ette nämmutatud. Asjadest aru saamine eeldab lugejalt terava mõistusega kaasa mõtlemist ja vihjete märkamist. + Põhjalik ja originaalne ulmemaailm, mis ei korda klišeesid. Kuidas kellelegi: +/- Mitmed äratuntavalt ZA/UM-ilikud stseenid (Nihilist.fm ja K. Kenderi sarnases stiilis) Puudujäägid: - Peatükiti ebaühtlane jutustuse stiil ja kvaliteet. Mõjub, nagu oleksid mõned kohad kirjutatud erinevate autorite poolt ja see lõhub teose terviklikkust. - Peatükk „puudujate nimekiri“ mõjub nagu järeleaitamistund neile, kes ei viitsinud ise mõelda. Kui autor tahtis tagada, et info on arusaadav, olnuks elegantsem teha seda rohkemate ja selgemate laiali puistatud vihjetega. - Kõigest hoolimata jäävad mõned otsad isegi kaasamõtlejatele liiga lahtiseks.
Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühh...
Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa s...
Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks? Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülea...
Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks. P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sin...
Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga. Kuid lugeda oli üpris kerge.
Eks see asi oleks muidu "kahe" saanud , kuid poole peal tuli mulle meelde see koht Ijon Tichy mäl...
Eks see asi oleks muidu "kahe" saanud , kuid poole peal tuli mulle meelde see koht Ijon Tichy mälestustest, kus kartulid kablisid end mullast välja ja hakkasid tähtedevahelistel ühendusteedel piraaditsema. Vabandage, kui te juba iba kirjutate, siis olgu see ka kõrgeima kategooria iba. Ja Wendell Urth võiks autori kohtusse kaevata. Mõnitamise eest.
Kõlbab kogumikku küll - lugedes oli mul "Teraskoobastest" saadud pilt kogu aeg silme ees. Ja agor...
Kõlbab kogumikku küll - lugedes oli mul "Teraskoobastest" saadud pilt kogu aeg silme ees. Ja agorafoobia pole tingimata Clarke'ilt laenatud. Mäletatavasti ei tükkinud Elijah Bailey kah eriti vaba õhu kätte, Julius Enderbyst rääkimata. Miks neli? Ei lähe lugu "Teraskoobastest" kuhugi edasi.
