Juri Tupitsõn

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”