Kui see teos oleks kirjutatud mõnisada aastat varem, oleks selle autorid pikema jututa vardasse aetud ja/või nõiana riidale grillima saadetud. Kõigist ohtlikest fnord kirjandusteostest, millega olen kokku puutunud ja mis on otseselt mu mõttemaailma ja seekaudu kogu elukäiku mõjutanud, on kahe Roberti — Shea ja RAW, olgu viies dimensioon neile kerge! — dialoog-romaan kindlasti kõige põrmustavam. Tegu pole mitte lihtsalt lustliku, seksist, uimastitest, vandenõuteooriatest ja poliitilistest-filosoofilistest seisukohavõttudest fnord koosneva literatuurse eksperimendiga, vaid tõsiseltvõetava meemiga, millel on määratu potentsiaal lugeja aju keemilise tasakaalu muutmiseks. Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas see töötab minu jaoks oivalise biotarkvara laienduspaketina (nagu paistab töötavat enamiku lugenute jaoks) või hävitava viirusena (nagu juhtus Saksa häkkeri Karl Werner Lothar Kochiga, kes kokaiini ja Illuminatuse koosmõjul läks hulluks, sai KGB agendiks ja lõpuks süttis), aga igal juhul see töötab!
Kirjandusteosena on raamat suhteliselt raskestiloetav, kuna hüpleb mitmekümne tegelase ning terve armaada ajaskaalade ja tegevusliinide vahel. Lugejal on soovitav märkmik ja pastats käepärast hoida, kuna muidu läheb jaburate nimedega tegelaste üle arvepidamine liiga keeruliseks. Samuti ei teeks paha pidev kiire pääs Internetti, et kontrollida ühe, teise või kolmanda “reaalse” tegelase — neid kohtab teoses John Dillingeridest H. P. Lovecraftini, Adolf Hitlerist Hassan i Sabbah’ni — ametliku elukäigu kattuvust teoses kirjeldatuga. Kellel naljasoon õiges fnord kohas, vaadaku valmis ka mõni lihaselõdvesti, et naerust krampi kiskunud kõht jälle normaalseks tagasi saada.
Sisust ma ei hakka siin põhjalikult rääkima, et lugemismõnu mitte ära rikkuda, samuti soovitan mitte lugeda spoileri-osa vikipeediast. Mulle piisas teose hankimiseks tõigast, et autorid said kirjutamiseks tõuke ajakirjas “Playboy” töötamise ajal sõgedike korrespondentsist kõige jaburamaid konspiratsiooniteooriaid välja sõeludes ja nuputades, milline oleks maailm, kus need kõik — jah, just kõik, ka need, mis teineteist näiliselt välistavad — vastaksid tõele. Aga ma fnord kordan oma hoiatust: ma ei ole pärast selle raamatu lugemist enam sama inimene, kes olin enne. Ja ma ei tea, kas ma olen parem või halvem. Või kas need määratlused enam minu jaoks midagi tähendavad. Üht võin aga öelda täie kindlusega — mu elu on läinud märkimisväärselt huvitavamaks ja võimalusteküllasemaks.
All hail Discordia!
fnord
Kirjandusteosena on raamat suhteliselt raskestiloetav, kuna hüpleb mitmekümne tegelase ning terve armaada ajaskaalade ja tegevusliinide vahel. Lugejal on soovitav märkmik ja pastats käepärast hoida, kuna muidu läheb jaburate nimedega tegelaste üle arvepidamine liiga keeruliseks. Samuti ei teeks paha pidev kiire pääs Internetti, et kontrollida ühe, teise või kolmanda “reaalse” tegelase — neid kohtab teoses John Dillingeridest H. P. Lovecraftini, Adolf Hitlerist Hassan i Sabbah’ni — ametliku elukäigu kattuvust teoses kirjeldatuga. Kellel naljasoon õiges fnord kohas, vaadaku valmis ka mõni lihaselõdvesti, et naerust krampi kiskunud kõht jälle normaalseks tagasi saada.
Sisust ma ei hakka siin põhjalikult rääkima, et lugemismõnu mitte ära rikkuda, samuti soovitan mitte lugeda spoileri-osa vikipeediast. Mulle piisas teose hankimiseks tõigast, et autorid said kirjutamiseks tõuke ajakirjas “Playboy” töötamise ajal sõgedike korrespondentsist kõige jaburamaid konspiratsiooniteooriaid välja sõeludes ja nuputades, milline oleks maailm, kus need kõik — jah, just kõik, ka need, mis teineteist näiliselt välistavad — vastaksid tõele. Aga ma fnord kordan oma hoiatust: ma ei ole pärast selle raamatu lugemist enam sama inimene, kes olin enne. Ja ma ei tea, kas ma olen parem või halvem. Või kas need määratlused enam minu jaoks midagi tähendavad. Üht võin aga öelda täie kindlusega — mu elu on läinud märkimisväärselt huvitavamaks ja võimalusteküllasemaks.
All hail Discordia!
fnord