Loo tegelased on ajakirjanikud, nende lähedased ja inimesed, kellest ajakirjanikud kirjutavad. Toimetuses hängib aeg-ajalt üks kummaline mees - Mõistja (ponimatel). Meest peetakse hullukeseks ja tema hüüdnimi tuleb sellest, et ta kasutab tihti ja mitte päris õiges kontekstis sõna "mõistma". Näiteks ei ütle ta kunagi "Ma kuulen sind", vaid "ma mõistan sind". Ajakirjanikutöö murede ja isiklike suhete väljakujunenud võrgustiku lõhub ühel päeval Toliku, toimetuse armastatud töötaja surm. Surmaga seoses avaldub ühtäkki Mõistja teine olemus - ullikese segane jutt võtab süsteemse kuju ja selle põhisisuks on see, et "minu aeg on läbi ja ma pean andma teatepulga sulle (s.t peategelasele)". Ta olevat saanud kunagi kelleltki (võib-olla teise planeedi elanikelt või paralleelmaailma olevustelt, see jääbki segaseks) "mõistmisvõime" ja kuna tema surm on ukse ees, peab ta selle võime kellelegi üle andma. Algselt pidi uus mõistja olema surnud tolik, aga varuvariandiks jääb peategelane. Mõistja jutt on sisendusjõuline, hulluks peetud mees suudab järgmise Mõistja ära veenda. Mida selle "mõistmisega" peale hakata ja kelle kasuks saab seda võimet kasutada, jääb lõpuni ähmaseks. Igal juhul kuulub selle võime hulk teatav telepaatia ja võime sündmusi ette näha.
Palju küsimusi õhku jätva loo parim osa on n-ö teatepulga üleandmine matuseautos, vestlus endise ja uue Mõistja vahel. See jätab kogu loost pigem positiivse maugu ja looritab kummalise atmosfääriga, ehkki umbes 2/3 tekstimahust tekitas pigem ükskõiksust.
Lugu on ilmunud ajakirja "Iskatel" 1988. aasta viiendas numbris. Autoritutvustuse järgi on Vladislav Petrov sündinud Tbilisis, hariduselt filoloog ja ta töötas jutu ilmumise ajal ajakirjas "Železnodorožnik Zakavkazja".