Leho ja Maido on rannakülas vanavanemate juures suvitamas. Hommikuti kammivad nad randa ja leiavad sealt mingisuguse eluka:"Peaaegu kivi serva all silmas poiss kummalist elukat, kes liigutas vaevaliselt jalgu. Või olid need käed? Mine võta kinni. Võib-olla hoopis sõrad või iminapad? Lehole meenutas olend krabi ja ämbliku ristsugutist. Loomal ei olnud kaitsvat koorikut nagu vähil, tal oli lapik keha, kuid puudus hirmuäratavate suistega pea nagu ämblikul."
Poisid kahtlustavad kohe, et tegu võib olla tulnukaga ja viivad olevuse ühe poisi koju. seal selgitavad nad katse-eksituse meetodil välja, mida olevus sööb, ja varsti loovad arvutit kasutades tulnukaga ka sõbraliku suhtlusliini. Planeeti maa ja inimkonda uurima tulnud olend on väga ontlik ja tore tulnukas, kelle võtavad omaks nii poisid kui ka vanaisad-vanaemad. Isegi kohaliku ajalehe korrespondentidega läheb hästi. aga siis kisub asi juba üleriigiliseks uudispommiks ja rahulikus rannakülas läheb sagimiseks. Keskseks koomiliseks situatsiooniks peab olema vist lugu sellest, kuidas tulnukas teeb lolliks kaitsepolitsei töötajad, kes teda ülekuulamisele üritavad toimetada.
Selline positiivses, õpetlikus, "oleme-kõik-sõbrad"-võtmes lugu lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele, kes eelistavad lihtsakoelist nalja ning kes on altid heldimisele.