Lugesin seda jutustust kunagi Valgevene (venekeelses) noorteajakirjas. Ja see oli shokk. Tagantjärgi võib ju muidugi öelda, et sihuke space opera, kuid aasta oli siis 1989. 1990. aastal ilmus see jutustus ka samanimelises antoloogias. Sisust: Kauge tuleviku (Maa ja selle muu) ühiskonnas on komme, et iga pingereas neljandana kooli lõpetanu peab neli aastat olema praktikal Julgeolekuteenistuses. Põhiliselt tähendas see seda, et valmistati ette ports spetsialiste, keda tegelikult vaja polnud, sest julgeolekut ei ohustanud miski. Kuni... Võeti vastu raadiosignaal metsikult vigases interlinquas planeedilt Taik. Raadiosignaal kosmoses on tõeline nonsens, aga abipalve on tõsine asi. Saadeti sond. Leiti vähearenenud planeet iseäranis inimesesarnaste asukatega ning sond registreeris ka aatompommi plahvatuse... Siis kadus ka sond ise. Maaväliste Kontaktide Instituut ja Julgeolekuteenistus leidsid esimest korda (alates oma loomisest) väärilist rakendust. Planeedile saadeti üksikluuraja Matvei Krol. Eelnevalt tehti temast üsna superman: pähe opereeriti neurovõrgust ülemsüsteem ning samuti sai ta korraliku füüsilis-sportlik-kähmlusliku ettevalmistuse. Matvei pidi esinema legendiga, et lendas teisest maailmast, laev hävis, nüüd otsib neid, kes teda kojujõudmisel aidata saaksid. Kohale jõudes järgneb üllatus üllatusele: lisakas inimestele elavad planeedil veel ka vaimud ja libad. Müstika? Igatahes peale esimest võitlust libadega, Matvei seda enam ei arva. Selgub, et Taik on üle elanud mingi suurema katastroofi. Selle käigus või tulemusena on planeedil vaimud, libad, maagid, "metallirahvas" jne. Pärast pisukesi viperusi kogub Matvei kokku reisiseltskonna, kuhu peale tema enda kuulub veel kohalik (kehvapoolne maagiõpilane ning) röövlipealik Aro ja inimthel Imm. Üheskoos toimubki neil siis retk mööda planeeti, kus kohtutakse erinevate jõu- ja võimustruktuuride esindajatega, kellega sageli ka võideldakse. Aga edasi ei tahaks ma enam rääkida, et mitte (võimalikku) lugemismõnu ära võtta. Ma ise ütleks Leonid Rezniku kohta, et sihuke kommertslik juudi/vene Zelazny. Ta on ka ise öelnud, et Roger Zelazny sari "The Amber Chronicles" kuulub kümne teose hulka mis tema maailmapilti on vapustanud. Ning see võrdlus ei vihja sugugi plagiaadile. Rezniku puhul on iseäranis hinnatav see, et ta oskab kirjutada korralikku aktionit ja maailmad on ka värvikad. Ning alailma laskuvad ta tekstid sellesse kategooriasse, mida mina nimetan Jumalikeks Mängudeks. Noh, et inimesed on kõikvõimsad kui jumalad ja mängivad vähemvõimsate saatustega. Erinevalt tavalisest kosmoseooperist kus kõrvaltegelasi langeb loogu, on Rezniku tekstides iga surm tragöödia ning ka kõikvõimsal kangelasel on eetilisi kõhklusi ning moraalseid kahtlusi. Soovitan! Jutustusel on ka järg "Prikladnaja magija", aga selle kättesaamine ja lugemine näib olevat problemaatiline, kuna 90ndate alguses emigreerus Reznik Iisreali.