Tegelikult pole siin midagi imestada – samasugune situatsioon on ka Ameerikas. Mehelt on ilmunud circa kolmveerandsada ulmejuttu ja samas pole tal ühtegi kogu ilmunud? Isegi antoloogiates on tal taasavaldatud vaid mingid paarkümmend teksti. Oleks siis tegu kehva autoriga? Ei, Arthur Porges kirjutab väga hästi – enam kui kümnekonnast loetud jutust ei saa ükski neljast madalamat hinnet... ning seda mitte minu leebe iseloomu tõttu, jutud on tõsti head! Usun, et autori vähese menu põhjuseks on pigem see, et ta ei kirjuta romaane... isegi ühtegi lühiromaani tal pole... isegi jutustusi (novelette) on tal vaid paar ühikut. Arthur Porges kirjutab vaid lühijutte, sageli üsna lühikesi... ka liiguvad tema tekstid pigem sellisel fantasy ja horrori hämaral ühisalal... kuigi ka kosmilisi ja stiilipuhtaid science fiction lugusid on tal ka küll, kuid need on siis reeglina sellised iroonilised ja painavamad. Seega on autor «teinud» kõik, et ameerika ulmeturul mitte läbi lüüa! Õnneks on David Drake tema talendi suur austaja ning paneb Arthur Porgesi jutte ikka võimaluse korral antoloogiatesse... ehk lähevad mu unistused täide ning David Drake paneb Baen Booksi jaoks kokku ka mõne autori tervikkogu! Autori tekstid on ju leidlikud ja värsked ning pole karvavõrdki ajale jalgu jäänud...
«The Ruum» on ilmselt Arthur Porgesi kuulsaim tekst ning tõenäoliselt ka enim taastrükitud... Ameerikas on ta isegi koolilugemikes sees! Seega on see tõenäoliselt ka esimene autori tekst, millega lugeja tavaliselt kokku puutub. Noh, esmatutvuseks pole jutt ju üldsegi paha... kuigi ehk autori kohta pisut ebatüüpiline.
Sisu on lihtne!
Kunagi sauruste ajal käis Maal mingi võõras ekspeditsioon... võõrad unustasid Maale miski agregaadi (see ongi see ruum), mis pidi koguma planeedi fauna näidiseid...
... tänapäeval satub Kaljumägedes selle agregaadiga kokku üks eraettevõtjast geoloog. Jutt ongi üks pingeline tagaajamine ning vene tõlge kannabki pealkirja «Pogonja».
Sisututvustus kõlab küll primitiivselt, aga juttu on kuidagi mõnus lugeda. Kui ma seda jälle mõnes järjekordses ajakirjas/antoloogias kohtan, siis loen alati uuesti üle! Kõigi rohkelt antologiseeritud tekstidega ma seda miskipärast teha ei taha...
Kes leiab, see lugegu!