Lugesin selle laastu "Reaktori" juulinumbris läbi ja tegin hmmm ning jäin mõttesse
Ulmet on vähe. Vihjamisi saab lugedes sotti, et tegemist on miski postapo maailmaga. Meeleolu on loodud, fiiling on olemas, mis minu meelest sellise pikkusega jutukese puhul on juba saavutus omaette - justkui mõne pintslitõmbega maalitud päris pilt.
Mörisejad? Nojah, sääne kodukootud nimetus. Miks ka mitte? Lõpp pani muigama ja kuidagi on tagantjärgi meenutades selline hea mälestus sellest lookesest. Kolme võrdub siinkohal "pole sugugi mitte paha" (st pigem nagu hää, kõva kolm).