Lummab jutu kirjutamislaad. Siin on kõike: mürglit, sotsiaalseid vaatlusi, õudusjutulikku õõva, poliitilist ärapanemist jne.
Autorile tüüpiliseks nimetasin ma jutustust seetõttu, et siin on peategelaseks tegudeinimesed, mitte mingid virisevad intlid – veri lahmab ja soolikad on puude otsa laiali laotatud. Autorile tüüpiliselt on ta leidnud võimaluse ka juutidele koha kätte näitamiseks – jutus vilksatab miski juudivanamehest harjusk Arbitman, kelle hobuse koletis nahka paneb ning kes siis suure kisaga mööda maanteed põgeneb. Vahemärkuseks olgu öeldud, et Roman Arbitman (ehk tagasihoidlik Saraatovi kooliõpetaja) oli üks raevukamaid venemeelse ulme kriitikuid. Loomulikult esineb siin loos ka tsaariaegse Venemaa mõõdukat ülistamist.
Jutustusest on mitu versiooni. Ajakirjavariandis puudus puudus see SF-lik proloog. Samas on ka hilisemat raamatuversiooni avaldatud ka ajakirjavariandi pealkirjaga. Kõigest hoolimata hea lugu ning Aleksandr Bushkov on enamjaolt ka väga hea kirjanik, kes viimastel aastatel kahjuks liialt vähe ulmet kirjutab ning põhilise oma sissetulekust teenib ülimenukaid märuliromaane kirjutades.