Kolmandad tähtsad tegelased raamatus on sõjaratsud (warhorse), kes oma uhkele nimele vaatamata on väga rahulikud ja vagurad avakosmoses elavad loomad. Tampid kasutavad neid kosmoses liikumiseks, kuna elukad suudavad momentaalselt hüpata iga tähe juurde, mida nad oma silmaga näevad. Sõjaratsu rakendatakse kosmoselaeva kui hobune vankri ette ja mõne hetkega viib ta tampide kosmoselaeva kasvõi sadade valgusaastate kaugusele.
Ja ega me kogu raamatus tampidest suurt muud teada saagi, kui et nad näevad inimeste arvates jubedad välja, haisevad vastikult, on suured looduse kaitsjad ja küsimustele kõige kohta, milles nad 100% kindlad pole, vastavad „ei tea”. Sõjaratsudest saame ka üsna vähe infot: täiskasvanud isend on umbes 800 meetrine silinder, omab telekineesi võimet ja kui inimesed (tema jaoks kiskjad) lähedal on, siis ta kipub hirmust poegima. No et mitmekesi on julgem ohule vastu vaadata. Ja inimesed on nagu inimesed ikka... kasuahned, hoolimatud, salakavalad, intriigitsevad.
Tehakse viimane katse kahe rassi vastuolusid lahendada ja saadetakse välja ühine uurimislaev sõjaratsu, tampidest „kutsarite” ja inimestest meeskonnaga. Kasu pole sellest tuhkagi, suhted vaid halvenevad edasi. Kuni ootamatult satutakse teistelegi avakosmost asustavatele elukatele, kellest ühtesid huvitavad sõjaratsud just gastronoomilisest vaatevinklist. Siis madistatakse pikalt-laialt nende kosmosehaidega, inimeste suhted tampidega lähevad päris sõlme, aga hakkab paistma ka ühishuvi koht, millele oleks võimalik edasisi soojemaid suhteid üles ehitada.
Mulle jättis raamat kesise mulje. Erinevad kosmoseelukad ja nende käitumine olid minu arvates raamatu ainus positiivne asi. Muu oli aga tüütu ja üksluine. Intriigid ühisekspeditsiooni läbiviimisel ja uurimislaeval olid läbinähtavad ja armetukesed, raamatu puänt (niipaljukest kui seda oligi) oli ammu enne loo lõppu aimatav, tampid olid mingid karikatuurid, üks peategelastest, Ferrol, oma fanaatilises tampidevihkamises naeruväärne, positiivne peategelane kapten Roman jälle liigagi positiivne ja läbinägelik. Zahnil on igatahes ka paremaid raamatuid. Vaid tänu neile sõjaratsudele ning kosmilistele haidele ja raisakullidele saab raamat minult kolme.