Mjöllnir on kummaline planeedisüsteem Galaktika perifeerias. Seda ümbritseb jõuväli, mida kosmoselaev suudab läbida ainult äsjasurnud piloodi juhtimisel. Haruldastest metallimaakidest ülirikka hiidplaneedi rõngastel kaevandamine on aga nii tulutoov, et inimelu väärtus pole märkimisväärne. Loo peategelane ... (selle pika nime jõudsin ära unustada) on Vaatleja - inimene, keda on lapsest saadik koolitatud tajuma teiste tundeid ja emotsioonimuutusi. Paarikümne aasta eest üritas üks Vaatlejate religioosne liider kehtestada teokraatiat, mis veriselt maha suruti. Sest ajast peale suhtuvad laiad rahvamassid Vaatlejatesse nagu katku, kuid ärihaid kasutavad meelsasti nende teeneid. Äsja Mjöllniriga ainukauplemisõigusega firma üles ostnud bisnesmeni teenistuses olev Vaatleja saabub Mjöllnirile. Kui ta avastab, et kavandatav ohver on ka Vaatlejanna, kes pealegi ebaõiglaselt surma mõistetud, püüab ta naist päästa (üllatus-üllatus - seksi ei ole ega tulegi!) No ja kus siis hakkab alles üllatusi tulema....
Zahnile iseloomulik poliitikamaiguline keerutamine pingutab seekord üle. Kõnelusi on palju, actionit vähe ja seegi sumbub kiiresti. Ummikust pääsemiseks tõmbab autor aga nagu mustkunstnik kübarast ridamisi uusi tegelasi/tulnukaid välja, kusjuures vanad põhitegijad kaovad mitmel juhul jäljetult - olid siinsamas ja äkki pole neist enam sõnagi. Liigne piibli tsiteerimine hakkas ka pikapeale tüütama. Kolm on ausalt välja teenitud, aga rohkem mitte üks kriips.