See romaan meenutab kõvasti Nortoni "Sargasso of Space"i. Õigemini selle edasiarendust, kus kirjeldataks Eelkäijate masinat uurimist. Sellega aga võrdlus piirdukski. Zahnil on siia põimitud hulk peent poliitilist intriigi a la "Asumi iseseisvuse esimesed aastad". Otste kokku tõmbamine oli veidi kunstlik, aga muidu oli romaan kõva sõna.
Mitmete tulnukrasside kosmoseimpeeriumite vahele surutud Maa saab kasutusõiguse ühe täiesti metallivaba planeedi ekspluateerimiseks. Kolonistide saabudes juhtub aga nii, et kogu kaasavõetud masinapark, tööriistad ja isegi väetis (mis ka ju teatavasti sisaldab metalliühendeid) haihtub jahmunud inimeste silme all. Ja kui hiigelvulkaan sülitab välja paari kilomeetri pikkuse ja ainult rusikajämeduse tundmatust metallist varda, mida muide ei suudeta kriimustadagi, muutub seni tähelepandamatu kolkaplaneet kogu Galaktika tulipunktiks.