Lugu jätkub tükk aega hiljem, kui esimese osa lõpus pooleli jäi. Vahepeal on uus põlvkond asunikke peale kasvanud. Ülejäänud inimkonnast ära lõigatult on asunikud sunnitud ümbritsevate võõrtulnukatega ja planeetide põlisloomastikuga (aga see on päris karm värk, millega isegi supersõduritel on raske hakkama saada) rahulikult koos eksisteerima. Ootamatult tehakse asunikele ühe tulnukrassi ja endise vaenlase poolt ettepanek - nad loovutavad tasuta 5 asustuskõlbulikku planeeti, kui supesõdurid-Kobrad tegeleksid ühe uue nende valduste piiridele läheneva rassi taltsutamisega. Palju peamurdmist põhjustanud ettepanek võetakse siiski vastu, kuid oma üllatuseks leiab luurerühm nonde uute tulijatena eest samuti inimesed, kes aga on nii kosmoselendude algul mitme aastatuhande eest Maalt jalga lasknud. Nii et asi pole üldsegi lihtne.
Ei ole päris hävita-kõik-mis-ette-jääb kõmmutamine. Palju on kulissidetaguseid tagamõtteid. Ainuke eriskummaline asi tundus idee, et miks paarikümnetuhandelise rahvaarvuga planeet peaks koloniseerimise eesmärgil hakkama laia maailma pürgima, ruumipuudust neil küll ei tohiks olla. Mulle meeldis. Küll mitte nii palju kui esimene osa, aga 5 sellegipoolest.