Jupiteri uurimise käigus avastatakse, et hiidplaneedi atmosfäär päris kihab elust. Arukast elust, kusjuures. Kujult hiigelvaalu meenutavate jupiterlaste uurimise ja kontakteerumise lõpptulemusel jõutakse järeldusele, et see elu ei saa mitte mingil juhul olla kohalik ning kuna maalastel ikka veel pole sobivat tehnoloogiat tähtedevahelise ruumi ületamiseks, siis võetakse hea meelega vastu jupiterlaste ettepanek eksperimendi korras siirdada vastsündivale jupiterlasele inimese mõistus (et las uurib ruumilaeva asukoha välja). Paraku ei vaevu keegi maalastest mõtlema, miks jupiterlastel sellist eksperimenti vaja on. Aastatepikkune sondeerimine saab hoopis teise suuna, kui Maal tuleb võimule partei, kes pika tulemusteta ootamise asemel tahaks ruumilaeva juba homme kätte saada.
Tugevasti meenutab Bernd Hartmanni romaani "Die Jupitaner". Ma küll ei usu, et antud saksakeelne üllitis võiks olla Zahni mõttelendu inspireerinud, aga Zahni teos võiks vabalt olla Hartmanni järg tegevusajaga mõned aastat hiljem. Iseasi muidugi, kas megadelfiinide toitumis- ja ellujäämisprobleemid Jupiteri atmosfäärimeres kõigile huvi pakuvad. Vähemalt on autor osanud asja lõpuks mõistlikult kokku tõmmata, lihtinimesele kõik arusaadavalt ära seletada ja hundid lambaid terveks jättes ära toita. Ajaviiteks kõlbab küll.