Lühiromaan pälvis 1984. aastal Hugo ning see on Zahni sulest ainuke auhinnaline kirjatükk, kui mitte arvestada aastate jooksul korjunud kolme ajakirja Analog lugejaküsitluse trofeed. Mis on üsna kummaline, sest Zahnilt on tegelikult ka paremaid jutte ja mitte ainult üksikuid. Aga eks auhinna pälvimiseks peavad paljud asjaolud soodsalt kokku langema ning vähemalt minul on küll hea meel, et mehel on trofee kapis olemas.
Lugu ise on järgmine: Kosmoselaev sooritab rutiinset kaubavedu. Jõutakse sihtkohta, aga rahvarohke metropoli asemel leitakse eest täiesti elutu planeet. Kus pealegi polegi mitte kunagi mingit kolooniat olnudki. Üsna kiiresti jõutakse järeldusele, et ju läks midagi ruumiaukude läbimisel valesti ja jõuti välja alternatiivsesse universumisse, mis tõstatab aga veelgi aktuaalsema küsimuse -- et kuidas siis koju tagasi jõuda.
Tulevärki ja tulnukaid siit loost ei leia. Pigem arutluskäiku, suhtedraamat ja tehniliste nüansside kirjeldusi. Ei saa öelda, et tahaks juttu üle lugeda. Nagu ka seda, et samal teemal poleks mulle teisi tekste pihku jäänud. Võimalik küll, et Zahni oma on üks varasemaid. Aga autoril on tõesti paremaid tekste.
Lugu ise on järgmine: Kosmoselaev sooritab rutiinset kaubavedu. Jõutakse sihtkohta, aga rahvarohke metropoli asemel leitakse eest täiesti elutu planeet. Kus pealegi polegi mitte kunagi mingit kolooniat olnudki. Üsna kiiresti jõutakse järeldusele, et ju läks midagi ruumiaukude läbimisel valesti ja jõuti välja alternatiivsesse universumisse, mis tõstatab aga veelgi aktuaalsema küsimuse -- et kuidas siis koju tagasi jõuda.
Tulevärki ja tulnukaid siit loost ei leia. Pigem arutluskäiku, suhtedraamat ja tehniliste nüansside kirjeldusi. Ei saa öelda, et tahaks juttu üle lugeda. Nagu ka seda, et samal teemal poleks mulle teisi tekste pihku jäänud. Võimalik küll, et Zahni oma on üks varasemaid. Aga autoril on tõesti paremaid tekste.