Mõneti üllatunult avastasin end "Veliki Satang`i" arvustamas...
Kõigepealt ühinen Jürka soovitusega sama autori jutule "Hroniki nepravilnogo zavtra": EI SOOVITA! Selle lugemiseks peab olema üsna, üsna antisuitsiidne tüüp! Sest romaan on Sünge. Sünge ja musta masendust täis.
Nüüd tekkis tobe olukord... tõstsin mitu korda näpud klaveri kohale, hingasin sügavalt sisse ja... lasksin neil langeda. Ma ei oska midagi sisu kohta kirjutada! Lihtsalt ei oska... Mitte sellepärast, et romaan oleks sisutu, otse vastupidi! Romaan on äärmiselt sisutihe.
Mis meeldis? Meeldis see, et pole lahterdamist "headeks-pahadeks" ja autor on erapoolik, isegi pisut kiretu. Üldiselt, midagi arukat kirja panna praegu ei suuda. Kes tahab, loeb ise! Kuid arvestagu - teda on hoiatatud!