See romaan on (vist) Roostevaba Terasroti saaga esimene köide. Miks esimene ja miks vist? Nagu pealkirigi näitab on tegu sünnilooga, aga anglo-ameerika kirjandusmaailmas on kõik võimalik. Loo peategelane on oma nüril agraarsel koduplaneedil just äsja kooli lõpetanud ning soovib saada kurjategijaks. Miks nimelt kurjategijaks? See on ju niiiiiiiii romantiline. Enamus planeedi elanikkonast tegeleb mingite sigasiilide (tohutusuured okastega sead) kasvatamise või sellega külgnevate aladega. Pole ju lõbus perspektiiv selliste hulka sattude. Nii otsustabki Jim kurjategijaks saada. Õpetaja kuluks kah ära. Kust teda leida? Muidugi vanglast. Aga vanglasse niisama ka ju ei panda. Tuleb minna panka röövima, see on ju ilmne kuritegu. Selle meeleoluka pangaröövi kirjeldusega romaan algabki. Noh, vanglasse Jim ju satub, aga vangla on täis tõelisi hädavareseid, keda on isegi paha vaadata. Tatt tilgub ja puha. Kui Jim korraks öösel kongist ära käib (põgenemisvõimalusi uurimas), siis pistab mingi tatine kongikaaslane niimoodi undama, et... Vangla kõige vingem kraade on mingi hädamõrtsukas, kellega Jim põgenebki. Vanglast sai Jim vaid sedapalju kasu, et kuulis mingist legendaarsest kurjategijast, keda ta nüüd hoolega otsima asub... ning leiabki... ja romaani lõpuks on ka hilisem kurikuulus Roostevaba Terasrott sündinud. Võrratu romaan ja võrratu huumoriga. Ka see venekeelne tõlge oli võrratu. Kunagi alustasin ka selle sarja (nn. klassikalise triloogia) lugemist vene keeles ning ei saanud üldse aru, milles sarja võlu. Kogu klassikalise triloogia pidin hiljem originaalis üle lugema, et asja olemus kohale jõuaks. Aga selle romaani tõlge vastas üsna originaaltriloogia originaalis loetud meeleolule. Kui tahta veel soovituseks mõnda head stseeni mainida, siis tuleks rääkida iseäranis kahest lõigust: lõbustuspargi kassa tühjendamisest ning sellest kuidas kaks superkaaki täisautomaatse hamburgerirestorani kööklaos redutasid. See oli tase!