Harry Harrison

Mandril aga viib vastne Püha Oda Ordu läbi mõned paleepöörded ning tuvastab, et Longinuse oda, millega kunagi Jeesust ristil surgitud, peaks asuma kuskil Skandinaavias. Minnakse seda ostima, et luua üks korralik Saksa rahvusest Püha Rooma Impeerium.

Romaan kirjeldabki Shefi seiklusi Põhja-Skandinaavias, kuidas ta rohkem poliitiliste vastaste eest põgenedes, kui süstemaatiliselt mingit vallutust läbi viies, kehtestab oma võimu, teostab mitmed tehnoloogilised avastused, leiab Püha Oda, sõbruneb trollidega, langeb kauni kuninganna salakavalsse armuvõrku, vaatab soome tuuslarite poolt manatud nägemusi ning lõpuks vallutab Ragnarssonide kantsi Taanis. Põhjapoolses Euroopas näikse tekkivat midagi Shefi impeeriumi sarnast.

Shefil läheb see kõik korda ilma otsese plaanita ning hoolimata isegi Thori vandenõust tema vastu. Suureks abiks on siinjuures tema inglastest nutikad insinerväeosad, kastreeritud berserk Cuthred, trollide sugulane Viga-Brand ja nagu ikka kaval jumal Rig.

Esimese osaga võrreldes on paraku autorite põlgus kristluse vastu mõnevõrra ähmastumas. Harrisonile omaselt aga loo skeem väga raudselt paigas, autor teab täpselt kuhu tahab jõuda ning mis selleks vajalik on. Kohati kippusid häirima liiga pikad kirjeldused lahingustseenidest ning veskite ehitamisest...Harrison ju hariduselt insiner. Lõpuosa sai ehk kuidagi liiga etteaimatav, ent samas on ta täiesti loogiline. Palju parem oli Shefi randevuu Kaupangi kuningannaga ning seiklemine Norras. Lasknud nüüd loetul paar kuukest settida, otsustasin siiski "viie" kasuks. Tõeliselt meisterlik alt.ajalugu.

Ei saa kurta, päris põnevalt on kirjutatud. Vahepealsed igavamaks muutuvad kohad, mida ka Golikov eespool mainis, puudutavad põhiliselt erinevaid insener – tehnilisi leiutisi, millega Shef koos kaaslastega iga natukese aja tagant välja tuleb. Samas on kohe näha, et taustauurimisega on kõva vaeva nähtud ja keskaegne elu avaneb kogu oma metsikuses. Ajaloohuvilisele lugejale on kindlasti lisaväärtuseks erinevate hõimude ja rahvaste elu – olu ja keelte kirjeldus, kellega kõigiga Shef oma Skandinaavia – turneel kokku puutub. Minu arust on tehtud ainult üks möödalask – nimelt on omavahel segi aetud laplased ehk saamid ja soomlased. Samuti pole Ahvenamaal kunagi elanud mingeid mere – soomlasi, vaid ikka rootslased. Aga kuna tegemist pole meie maailmaga, isegi mitte puhta alternatiivajalooga, vaid rohkem ikka fantasyga, kus teadupärast on kõik lubatud, on siin mögisemine kohatu.

Lõpphinnang: päris tõhus tükk, mis küll ilma esimest osa tundmata võib segaseks jääda. Saab targemaks ja ka aitab aega tõhusalt veeta. Puhas “viis”.

Lauri arvustuses mainitud autorite väidetavaid möödalaske peaks aga veidi täpsustama. Nimelt kutsuti keskaegses Skandinaavias saame tõesti "finnideks", esmakordselt kasutas seda sõna (ilmselt saamide kohta) juba rooma ajaloolane Tacitus aastal 98. Ahvenamaal elavad tänapäeval tõesti rootslased, ent ma poleks sugugi kindel, et seal 9. sajandil läänemeresoomlasi ei elanud (praegu sel teemal põhjalikumat uurimist teha ei viitsi ja ma pole päris kindel, kas see üldse kindlalt teadagi on).