Ok, kui ta tahab kindlasti kirjutada alternatiiv-ajalugusid triloogiatena, siis võib ta seda teha. Ainult et “Stars and Stripes” triloogia lõpetuseks ei viitsinud Harrison enam midagi välja mõelda ja kirjutas kokku sisutühja (ent ometi lobedalt loetava) jama.
1866. Pärast kahe avaromaani sõdu valitseb USA ja Inglismaa vahel habras rahu. Britid valmistuvad siiski sõjaks, ahistavad (USA poolt tekitatud) Iiri vabariiki ja ameerika kaubalaevu. Vene luureagentide (sic!) toetusel sooritavad USA eriteenistused eduka luurerektke Inglismaa südamesse, pannakse paika sissetungi logistika. Venemaad, muide, kujutab Harrison Krimmi sõja süütu ohvrina ja üleüldse oskavad selles romaanis luurata kõik peale inglaste.
Järgneb muidugi USA invasioon. Edulise ja uudse tehnika toetusel kulgeb see hõlpsasti. Tegemist on välksõjaga, mille käigus supertehnika abil tehakse kõigist ettesattunud inglastest kiiresti hakkliha. See ongi minu jaoks romaani esimene mädakoht. Rahumeelse inimesena leian ma, et ka vilets rahu on igasugusest sõjast parem ja no mitte kuidagi ei venita Harrison siin välja ameerika invasiooni enesekaitsena näitamise, tegemist on puhtal kujul ülbe agressiooniga.
Nii. Ja pärast lühiajalist sõda järgneb teine mädakoht. Nimelt tekitavad ameeriklased Inglismaale demokraatia! Harrsion kujutab briti demokraatiat mingi despootliku türanniana ning seepärast likvideeritakse lordide Ülemkoda ja kuninganna saadetakse maalt üldse välja. Antakse kõigile valmisõigus (st kirjaoskamatule prolemassile jne) ning Inglismaale saabub vabaduse ja õnneaeg. Peaministriks selles õndsusparadiisis saab keegi Disraeli.
Ühesõnaga, selle romaani sisutühjus on lausa halenaljakas. Triloogia esimene osa oli üpris hea, teine pisut lahjem ja viletsam, kolmandas pole üldse midagi. Näib, et Harrsion Iirimaal elades kõva ajupesu läbi teinud…või on hakanud koduigatsus ja seniilsusetondike kummitama.