Pisut kavalust ning kosmoselaev pudeneb mingile tundmatule planeedile. Siin siis see põhimöll lahti läheb: Jason dinAlt ja Mikah Samon proovivad ära (enam-vähem) kõik ametikohad ühiskondlikus hierarhias, mis on ülesehitatud rangel tsunftinduse põhimõttel. Ei ole klasse, pole riike... vaid tsunftid. Sotsioloogiline ulme kogu tema võlus!
Jason dinAltil pea lõikab ning tema tõus oleks märksa tormilisem, kuid loomupärase headuse tõttu hoolitseb ta ka selle libamoralisti eest, kes – tõsi – on üsna tänamatu lojus ning oma heategijal mitu üsna head üritust kihva keerab. Tõtt öelda oleks mina Jason dinAlti asemel selle raipe küll kiirelt ära kustutanud, aga sullerist võib ka aru saada. Ikkagi ainuke «lähedane» inimene. Kohalikega tuleb purssida seda kohutavalt moonutatud esperantot: planeet on kunagine koloonia, mis on emaplaneediga ühenduse kaotanud ja siis alla käinud. (Muide, see pidev esperanto Harrisoni tekstides on põhjustatud sellest, et Harrison ise on ka aktiivne esperantist.)
Jason dinAlt viib oma plaanid ellu ja pääseb ka planeedilt (kas keegi kahtleski?), aga lugeja näeb, et kerge ei saa see tal olema. Minu hinnangul läheb «Surmailma» sari iga köitega sotsiaalsemaks ning hea on.
Inglismaal on romaan ilmunud ka ajakirjaversiooni pealkirjaga.