Briti Impeerium on teostamas avantüürset logistilist manöövrit - prantslaste invasiooni taustal Mehhikosse ehitavad nad teed maa lõunaosas Vaikse ookeani kaldalt Atlandini, ilmselgelt ettevalmistades sissetungi Texasesse. Brittidel õnnestub osava pettusega Washingtoni veenda, et Lääne-India saarestik kujuneb oluliseks sõjateatriks. Ameeriklaste eskaader saab aga tünni ning Briti Lõvi laevad maabuvad Vera Cruzi lähistel.
Ennetamaks kallaletungi, võtab USA ise ette avantüristliku plaani - rünnaku kõige vähem oodatud ajal ja kohta - invasiooni Iirimaale, mis sunniks inglasi rünnakuplaanidest loobuma. Pettemanöövriks saab kindral Shermani reid Mehhikos; ühtlasi abistatakse sealseid guerilla’sid võitluses prantslastega.
Jälle on USA liidreid kujutatud idealiseerituna, nagu ka iirlaste vabadussoove Briti ikke all. Inglased on arrogantsed feodaalid, ameeriklased ning iirlased demokraatia- ja vabadusideaale kandvad õilsad protagonistid. Romaan lõppeb, kui USA näidete eeskujul seatakse Mehhikos ja Iirimaal sisse demokraatlik riigikord (mis ilmselt hoiab ära tulevikus pinged Põhja-Iirimaal) ning Berliini rahukonverents peab - Abraham Lincolni nägemuses - lõpetama ükskord need sõjad. Pinged kasvavad aga Lõunaosariikides, kus neegrite vabastamine on kaasa toonud teravaid sotsiaalseid probleeme.
Ütleme nii, et romaani põhitelg - tee läbi Mehhiko ja preventiivne löök Iirimaale - ei olnud minu jaoks väga veenvad... Tundusid kuidagi kunstlikud ja otsitud. Siis see iirlaste naiivne, rõõmuhõiskeid röökiv statistiline mass ja juubeldus kodumaa vabastamise puhul... Võitjate teele ei veerenud suuremaid takistusi, kõik laabus sujuvalt ja plaani kohaselt. Ning ega ühtegi väga etteaimamatut pööret või midagi vapustavalt originaalset romaanis ei olnud. Autori sümpaatiad on edumeelsete poolel. Lugeda oli aga lahe, nagu Harrisoni enamasti ikka. Annan väga tugeva “nelja”.