1985. aastal, mil ma õppisin ülikoolis, rääkis toanaaber mulle õhinal ühest vingest seikluslikust ulmeromaanist... pealkirja ja autorit ta ei mäletanud, aga mäletas, et kangelase nimi oli Jason dinAlt... Mõne aja pärast ma tuvastasin, et tegu on Harry Harrisoni romaaniga «Deathworld», mis vene keeles kandis küll pealkirja «Taltsutamatu planeet» (Neukratimaja planeta). Kahjuks ei õnnestunud mul kusagilt kätte saada seda köidet, kus antud romaan koos Alfred Besteri romaaniga «The Demolished Man» koos oli ilmunud... ning seda, et romaan on ka ajakirjas «Vokrug sveta» ilmunud, seda sain ma kahjuks märksa hiljem teada.
Kui Nõukogude Liidus algas Perestroika, siis lihtrahva jaoks oli kõige tuntavam uuendus see, et praktiliselt kõiki raamatuid oli võimalik vablt osta ning neid ilmus aastas rohkem kui eelnevate kümnete aastate jooksul. Loomulikult räägin ma siin venekeelsetest raamatutest. Nimetatud kirjastusbuum tõi kaasa ka tohutu ulme avaldamise laine... midagi superteadlikku selles polnud, lihtsalt oli sedamoodi juhtunud, et nõukogude võimu aastatel oli ulme kõige defitsiitsem kirjandusliik... eks siis rahajõmmid haistsid rasvast suutäit. Paljud ilmselt rikastusidki ulmet publitseerides, aga kirjastusmaastikule püsima jäämiseks oli eeldusi vaid nendel, kes mõtlesid ka sellele, et mida ja kuidas nad avaldavad. Riias tekkis kirjastus «Polaris», mis pisukest stardikapitali pöörates hakkas omale looma kindlamat baasi. Ei tea kas see oligi nii planeeritud, või oli kirjastusel lihtsalt oidu käigult ümber orienteeruda... oli, kuidas oli, aga kirjastus alustas oma tegevust sarjaga «Mastera fantastiki», mida eristas kõikvõimalikest teistest ulmesarjadest see, et lisaks esimesele köitele ilmus ka teine, kolmas jne. Kuni kümnendani välja. Sarja lõpuks oli kirjastusel juba piisavalt kapitali ning «Polaris» hakkas avaldama vene keeles maailmakuulsate anglo-ameerika autorite täielikke kogutud teoseid. Tulles tagasi aga 90ndate algusesse ning sarja «Mastera fantastiki» juurde, tuleb tunnistada, et lisaks perioodilisusele eristas sarja konkurentidest ka see, et «Polaris» avaldas võimaluse korral terviksarju ning jälgis hoolega ka tõlgete kvaliteeti.
Sarja «Mastera fantastiki» esimene raamat oligi «Mir smerti» (The Deathworld Trilogy), kus lisaks juba ilmunud esimesele romaanile olid ühtede kaante vahel ka triloogia ülejäänud kaks romaani. Mäletan, kuivõrd õnnis tunne oli mul seda raamatut ostes ning kuipalju õndsam oli see tunne siis kui olin lugema hakanud ning selgus, et tõesti on tegu väärt asjaga. Tõttöelda ei pistnud ma kaks päeva kodust nina välja... alles siis kui raamat läbi sai, siis leidsin mahti ka igapäevasesse ellu tagasi tulla...