1.
58
4.121
2.
29
3.759
3.
2
3.5
4.
38
3.842
5.
4
2.0
6.
2
3.5
7.
3
3.333
8.
29
3.793
9.
33
3.909
10.
1
4.0
11.
10
4.1
12.
5
4.2
13.
1
4.0
14.
3
4.667
15.
2
2.0
18.
1
3.0
19.
1
3.0
20.
4
4.25
21.
1
4.0
22.
1
4.0
23.
1
4.0
24.
1
4.0
26.
3
3.333
27.
4
3.5
28.
1
3.0
29.
6
4.0
30.
7
4.714
32.
3
4.667
39.
1
4.0
40.
8
4.5
41.
1
4.0
42.
7
4.714
43.
7
4.286
44.
1
3.0
47.
3
4.667
48.
1
4.0
49.
2
4.0
50.
1
2.0
2.
1
3.0
5.
2
4.0
6.
4
5.0
8.
3
3.667
11.
1
2.0
12.
4
4.0
13.
2
5.0
16.
2
3.0
17.
1
4.0
18.
2
4.0
20.
3
4.333
25.
3
4.333
26.
1
4.0
28.
5
4.0
29.
1
5.0
30.
2
4.5
31.
2
4.0
32.
3
4.333
33.
3
4.333
35.
1
5.0
36.
1
3.0
39.
1
5.0
40.
2
3.5
41.
3
4.0
43.
1
5.0
44.
4
4.75
45.
2
3.5
46.
2
4.0
48.
3
3.333
60.
2
3.0
67.
1
3.0
69.
4
3.25
3.
1
5.0
6.
1
4.0
7.
4
4.75
8.
1
3.0
19.
1
4.0
1.
1
4.0
(romaan aastast 1966)
Erinevalt paljudest muudest antiutoopilistest teostest pole aga kirjeldatud maailmakorra põhjused mitte polittilised vaid puhtmajanduslikud - maakera lihtsalt ei suuda kanda nii suurt elanikkonda, kui romaanis lugeja silme ette manatakse (8 miljardit aastaks 1999, kui mälu mind ei peta).
Huvilised võivad võrrelda romaani näiteks Asimovi "Teraskoobastega", minu meelest on Harrison parem ja seda ennekõike tänu kirjutamistehnikale mis kõrvutub tugevasti Philip K. Dickile standartsega. Loo algus ja esimene pool on kena, kuid teine pool hakkab millegipärast lagunema ning lõpus jääb üle tänada ainult autorit, et tal jätkus meelekindlust suhteliselt ruttu lõpetada.
Miinused - masendavate detailide ja süzheepöörangute kuhjamine - lugeja saab vähemastki aru, et elu sellises nappuses meeldiv ei saa olla; pluss autori hääletoruks kujundatud tegelase (Sol) kirglikud, kuid seda enam võõrkehana mõjuvad heietused rasestumisvastaste vahendite vajalikkusest. Kokku tuleb siit nõrgapoolne neli.
