Üks poiss kohtab mingeid külalisi tulevikust, kes püüavad poisile selgeks teha, et sisalik, keda poiss puuris kaasa veab on... nende kauge esivanem. Lõpuks jääb ka poiss ise seda uskuma... Millegipärast meeldis omal ajal see jutt mulle märksa rohkem... sai isegi vene keelest teine ära tõlgitud... kuna oli kaudtõlge, siis kuhugi küll pakkuma ei läinud. Harrison ise peab seda vist üsna oluliseks looks... see on isegi kogus «The Best of Harry Harrison» sees... seal on ka autori kommentaar selle pealkirja muutmise kohta. Noh, sihuke ilus armas ulmelugu, aga ei midagi erilist... ning kui lõpp teada, siis üle lugema ei kutsu.