1.
58
4.121
2.
29
3.759
3.
2
3.5
4.
38
3.842
5.
4
2.0
6.
2
3.5
7.
3
3.333
8.
29
3.793
9.
33
3.909
10.
1
4.0
11.
10
4.1
12.
5
4.2
13.
1
4.0
14.
3
4.667
15.
2
2.0
18.
1
3.0
19.
1
3.0
20.
4
4.25
21.
1
4.0
22.
1
4.0
23.
1
4.0
24.
1
4.0
26.
3
3.333
27.
4
3.5
28.
1
3.0
29.
6
4.0
30.
7
4.714
32.
3
4.667
39.
1
4.0
40.
8
4.5
41.
1
4.0
42.
7
4.714
43.
7
4.286
44.
1
3.0
47.
3
4.667
48.
1
4.0
49.
2
4.0
50.
1
2.0
2.
1
3.0
5.
2
4.0
6.
4
5.0
8.
3
3.667
11.
1
2.0
12.
4
4.0
13.
2
5.0
16.
2
3.0
17.
1
4.0
18.
2
4.0
20.
3
4.333
25.
3
4.333
26.
1
4.0
28.
5
4.0
29.
1
5.0
30.
2
4.5
31.
2
4.0
32.
3
4.333
33.
3
4.333
35.
1
5.0
36.
1
3.0
39.
1
5.0
40.
2
3.5
41.
3
4.0
43.
1
5.0
44.
4
4.75
45.
2
3.5
46.
2
4.0
48.
3
3.333
60.
2
3.0
67.
1
3.0
69.
4
3.25
3.
1
5.0
6.
1
4.0
7.
4
4.75
8.
1
3.0
19.
1
4.0
1.
1
4.0
Vaene Harrison! Kõik viitab sellele, et ta ise tõesti usub nii, ja irooniast pole siin haisugi. Üksuse pealiku poliitilis-patriootlik lõpukõne paneb asjale punkti. Reaalses elus muidugi juhtuks paari kuu pärast järgmised asjad:1)kõik uued asjad on leidnud endale koha neegrite pealiku ja tema lähemate sõprade-sugulaste onnides,2) veevärk ja muud vidinad on ära lõhutud, laiali tassitud ja maha parseldatud, 3)neegrid on loobunud oma senisest, primitiivsest, aga loodustsäästvast eluviisist ja istuvad ja ootavad, millal uusi kingitusi tuuakse. Paistab, et ameeriklastes on laialt levinud selline vägisi heategemise tahtmine. Eks ole ju praegugi käimas paar sõda, mis taanduvad üldiselt samale põhimõttele.
Jutu tase on üsna keskpärane, idee aga oma jaburuses enneolematu. Oleks see kirjutatud huumorijutuna, saaks see mu käest tunduvalt kõrgema hinde.
