Alt.ajaloo triloogia esimene osa. 1861. arestivad jänkid inglise postilaeva, mille pardal kaks konföderaatide saadikut Euroopasse. Inglased vastavad ultimaatumiga ja täiendavad väekontingenti Kanadas. Ent erinevalt pärisajaloost ei jõua prints Albert oma viimastel elupäevadel ultimaatumit mahedamks kirjutada - atakk tabab teda esialgset varianti lugedes. Paar päeva hiljem prints sureb ja Washingtoni laekub Briti revanshismistja ülbusest kantud vihane ultimaatum. Kuninganna Victoria (alkohoolik ja poolhull, nagu ta oli) süüdistab mehe surmas muidugi jänkisid.
Peale äärmiselt ohvriterohket Shiloh` lahingut Kodusõjas, tungivad Inglise väed Kanadast ootamatult üle piiri. Lõunapool kavatseb Briti eskaader hävitada USA blokaadi konföderaatide vastu, et puuvill kenasti taas Inglismaale jõuaks. Kodusõjast nõrkenud Ameerika sõjateatris võtab kõik uue pöörde.
Otseselt süzheest rohkem ei taha rääkida, sest poole raamatu peal tabab lugejat suur üllatus. Ei, mitte mingid Lõuna-Aafrika ajarändurid kalashnikovidega või tulnukud kosmosest, nagu Turtledove`il. Harrison säilitab äärmiselt realistlikku tausta; jääb kahe jalaga maapeale, ainult veidikene ja tõenäosust arvestades sündmusi ümber kujundades.
Tehtud on üüratu uurimistöö; iseäranis tehnoloogiavallas. Harrison lähtub eeldusest, et Kodusõda oli esimene moodne sõda maailmas - allveelaevad, õhupallid, rongid, telegraaf. Kuigi kõiki neid päriselt täies mahus ei kasutatud, olid nad olemas. Autor vaid tõstab mõne leiutise pisut ajas ettepoole...või laseb näiteks konservatiivist armee varustusülemal õnnetuses surma saada, et uuenduslike vaadetega ohvitser tema kohale asuks. Kes uut tüüpi vintpüssid kasutusele võtab.
Seega toimub sõda raamatus kübeke moodsamalt, kui meie ajaloos, ent lõppsõnas ja ka võrgus rippuvates intervjuudes romaani kohta sedastab Harrison, et midagi meelevaldset selles pole - tegelikult olid kogu modernsem arsenal juba olemas või leiutamise lõppstaadiumis.
Romaanis pole nagu otseselt peategelast... Kui keegi üldse, siis Abe Lincoln. Ent kaameras on ta ainult kabinetis ja oluliste sündmuste keerises; meid ei viida tegelaste perekondade juurde ega intiimellu. Harrison keskendub ainult olulisele tegevusele. Mis vaheldub kiiresti lahinguväljadelt maal ja merel Londonisse, Washingtoni, Richmondi. Tegelasi on väga palju; mõned neist ilmuvad ainult ühes episoodis, et järgmises oma oluline tegu ära teha või surma saada. Et rohkem selline ülevaateromaan, memorandumlik, sündmustele keskenduv.
Kohati mõjub nende tänapäeva poliitiliste trillerite (Clancy, Higgins, Archer jms) paroodiana... Tähtsad mehed kabinettides operatiivnõupidamisi pidamas ja telegramme saatmas. Eriti paroodiahõngune on see koht, kus USA saadik Londonis on ühelt spioonilt olulist infot saanud ja teatab, et see tuleb viivitamatult Washingtoni edastada, sestap otsitagu sadamast üles järgmine postilaev.
Väga palju annavad juurde ajastu vaimust kantud illustratsioonid! Endisaegne sõjatehnika ja lahingustseenid muutuvad seeläbi lugeja kujutlusis palju elavamaks.
Muidugi ei saada läbi neegriküsimuse ja muude tundlike teemdadeta. Kummati pole see nii plakatlik, kui Turtledove`il; kellega tahes tahtmata ju Kodusõjast kõnelevat alt.ajalugu võrdled. Kuna tegu on triloogia esimese köitega, siis hakkavad siin sündmused alles kujunema. Harrisoni ideed ulatuvad üsna kaugele tulevikku, tegelikult ehitab ta üsnagi uudset maailma(korraldust), milles USAl meie omast erinev roll.
Kindlasti romaani sõjanduse või ajaloo huvilisel põnev lugeda. Harrisoni jutustamisstiil on mõnuga loetav, pole venitamist ega kohustusliike bestsellerite elemente. Muidugi võib siin mõninagte sedastusetga mitte nõustuda...inglased on autoril tahtlikult kurikaelteks tehtud; ameeriklasi idealiseeritud. Kohati on tekst liiga loosunglik jne. (enamus tegelaste pikematest tsitaatidest, on ajaloo kroonikaist võetud). Aga saab "viie" ära, eks näis, kuhu sündmused edasipidi keeravad.
Peale äärmiselt ohvriterohket Shiloh` lahingut Kodusõjas, tungivad Inglise väed Kanadast ootamatult üle piiri. Lõunapool kavatseb Briti eskaader hävitada USA blokaadi konföderaatide vastu, et puuvill kenasti taas Inglismaale jõuaks. Kodusõjast nõrkenud Ameerika sõjateatris võtab kõik uue pöörde.
Otseselt süzheest rohkem ei taha rääkida, sest poole raamatu peal tabab lugejat suur üllatus. Ei, mitte mingid Lõuna-Aafrika ajarändurid kalashnikovidega või tulnukud kosmosest, nagu Turtledove`il. Harrison säilitab äärmiselt realistlikku tausta; jääb kahe jalaga maapeale, ainult veidikene ja tõenäosust arvestades sündmusi ümber kujundades.
Tehtud on üüratu uurimistöö; iseäranis tehnoloogiavallas. Harrison lähtub eeldusest, et Kodusõda oli esimene moodne sõda maailmas - allveelaevad, õhupallid, rongid, telegraaf. Kuigi kõiki neid päriselt täies mahus ei kasutatud, olid nad olemas. Autor vaid tõstab mõne leiutise pisut ajas ettepoole...või laseb näiteks konservatiivist armee varustusülemal õnnetuses surma saada, et uuenduslike vaadetega ohvitser tema kohale asuks. Kes uut tüüpi vintpüssid kasutusele võtab.
Seega toimub sõda raamatus kübeke moodsamalt, kui meie ajaloos, ent lõppsõnas ja ka võrgus rippuvates intervjuudes romaani kohta sedastab Harrison, et midagi meelevaldset selles pole - tegelikult olid kogu modernsem arsenal juba olemas või leiutamise lõppstaadiumis.
Romaanis pole nagu otseselt peategelast... Kui keegi üldse, siis Abe Lincoln. Ent kaameras on ta ainult kabinetis ja oluliste sündmuste keerises; meid ei viida tegelaste perekondade juurde ega intiimellu. Harrison keskendub ainult olulisele tegevusele. Mis vaheldub kiiresti lahinguväljadelt maal ja merel Londonisse, Washingtoni, Richmondi. Tegelasi on väga palju; mõned neist ilmuvad ainult ühes episoodis, et järgmises oma oluline tegu ära teha või surma saada. Et rohkem selline ülevaateromaan, memorandumlik, sündmustele keskenduv.
Kohati mõjub nende tänapäeva poliitiliste trillerite (Clancy, Higgins, Archer jms) paroodiana... Tähtsad mehed kabinettides operatiivnõupidamisi pidamas ja telegramme saatmas. Eriti paroodiahõngune on see koht, kus USA saadik Londonis on ühelt spioonilt olulist infot saanud ja teatab, et see tuleb viivitamatult Washingtoni edastada, sestap otsitagu sadamast üles järgmine postilaev.
Väga palju annavad juurde ajastu vaimust kantud illustratsioonid! Endisaegne sõjatehnika ja lahingustseenid muutuvad seeläbi lugeja kujutlusis palju elavamaks.
Muidugi ei saada läbi neegriküsimuse ja muude tundlike teemdadeta. Kummati pole see nii plakatlik, kui Turtledove`il; kellega tahes tahtmata ju Kodusõjast kõnelevat alt.ajalugu võrdled. Kuna tegu on triloogia esimese köitega, siis hakkavad siin sündmused alles kujunema. Harrisoni ideed ulatuvad üsna kaugele tulevikku, tegelikult ehitab ta üsnagi uudset maailma(korraldust), milles USAl meie omast erinev roll.
Kindlasti romaani sõjanduse või ajaloo huvilisel põnev lugeda. Harrisoni jutustamisstiil on mõnuga loetav, pole venitamist ega kohustusliike bestsellerite elemente. Muidugi võib siin mõninagte sedastusetga mitte nõustuda...inglased on autoril tahtlikult kurikaelteks tehtud; ameeriklasi idealiseeritud. Kohati on tekst liiga loosunglik jne. (enamus tegelaste pikematest tsitaatidest, on ajaloo kroonikaist võetud). Aga saab "viie" ära, eks näis, kuhu sündmused edasipidi keeravad.