Paari sõnaga asja sisust kah. Iisraeli füüsik professor Klein teeb mingisuguse avastuse ja kohkub sellest ise nii kangesti ära, et põgeneb koos oma avastusega Iisraelist ja jääb lõpuks pidama Taanis. Huvitav on see, et algul ei taha autor meile sugugi öelda, mis avastusega üldse tegu on. See selgub lõplikult alles viiekümnenda lehekülje paiku ja ega minagi hakka seda siin välja ütlema. Igatahes on asi seotud uute võimalustega kosmoselendude vallas ja kuna tegevus toimub külma sõja aastail püüavad maailma suurvõimud sellele üksteise võidu küüsi taha ajada.
Külma sõja kriitika kumab kogu teosest üsna tugevasti läbi ja see ühiskonnakriitilisus ongi peamiseks põhjuseks mis tõi pähe võrdluse Verne`iga. Natuke vähem tähtis põhjus on see, et tehnilisest küljest tundub lugu pisut naiivne, nagu prantsuse klassiku teosed tänapäeva lugejale. Tulles tagasi külma sõja temaatika juurde, peab märkima, et Harrison ei püüa siin üldse näidata ameeriklasi "headena" ja venelasi "pahadena", vaid klohmib külma sõda kui niisugust tervikuna. Seda näitab ka tegevuse raskuskeskme paigutamine neutraalsesse Skandinaaviasse.
Mina igatahes selle raamatu lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei pea.