Marsil, ühes ääretult vähetähtsas linnas, on politseijaoskond. Politseinikud hoiavad korda... õigem oleks öelda, et justkui hoiavad. Politseijaoskond koosneb minategelasest, kes on suhteliselt korralik inimene, ühest ilmselt pisut juhmakast tüübist kellele meeldib munder ja muu jõuline atribuutika ning ühest mõõdukast joodikust, kes väikses vines olles leiab alati ülesse kõik vedelevad joodikud. Ahjaa, politseijaoskonnal on ka ülemus, kes omab otsustusvõimet vaid siis, kui on vaja altkäemaksu vastu võtta. Kord on linnakeses muidugi olemas, kuid korda hoiab pigem maffia, kes kindlustab rahuliku olemise kõigile, kes «katuse» eest maksavad...
Siis saabub politseijaoskonda Maalt suur kast. Kastis on robot, politseirobot. Robot on töökas ning pakatab tahtmisest... Nädalajagu päevi pärast roboti «saabumist» röövitakse kohalikku alkoholipoodi, kuna minategelane on parajasti valves ning jaoskonnas kedagi teist pole, siis saadab ta pikemalt mõtlemata roboti asja uurima...
Asjata, oleks pidanud ennem pisut mõtlema, sest poes läheb laskmiseks! Maffiale selline «isetegevus» ei meeldi ning kohalik maffiaboss otsustab politseijaoskonnas võimu üle võtta...
Lohutuseks võimalikele lugejatele. Tegu pole karmtõsise märuliga, tegu on maheda naljalooga. Väärikas viis on igatpidi õiglane hinne sellele tekstile!
Hallidel aegadel on seda juttu ka Eesti Raadios ette loetud, siis oli pealkirjaks «Politseijaoskond «Marss»».
See eestikeelne tõlge «Päevalehes» oli samuti üsna tore... kahjuks olen ma sellest tõlkest lugenud vaid paari esimest osa, sestab jääb esialgu loetud keeleks vaid vene keel.