Räägitakse, et tõsisem, kui tavaline Harrisoni teos. Räägitakse, et sisukam, kui tavaline Harrisoni teos. Mina ei ütleks nii.
Jah, Harrison on vaeva näinud, et usutavat maailma, dinosauruste hingeelu kujutada. Aga mulle jäi see natuke kaugeks, tegelikult mitteusutavaks. Harrison ei suutnud seda kõike veenvalt kirjutada. Esimene osa oli aeg-ajalt väga igav, kuigi jutu baasmaterjalidega oli kõvasti vaeva nähtud. Teine osa oli aga juba rohkem Harrisoni stiilis. Lihtsalt action, ega muud rohkemat, kuigi üritati ka liha aeg-ajalt luudele kasvatada :)
MIlles siis häda oli? Kõige pealt tuli meelde Hubbardi "Võitlustanner Maa". Vähemalt raamat algas nii. Kuigi tegu polnud nii labase teosega, kui eelmainitud, siis ikkagi tekkis väike tõrge. Kuigi oldi kõvasti vaeva nähtud taustasüsteemide väljaaretamisega (keeled (mille kasutamine aeg-ajalt kõvasti pidurdas lugemist), rasside kultuurid), siis millegi uuega ei suudetud üllatada. Pigem see häiris.
Seega ei tulnud Harrison millegi uuega välja, vaid lasi sama rada pidi edasi, nagu ennegi (mis mulle meeldib). Kõik muu tundus koormavat (see keelte ja kultuuride leiutamine ehk "sisukus"). Kokkuvõttes kolme siiski ei annaks.