Jutt kujutab tulevikuühiskonda, kus on saanud võimalikuks loomade muutmine taimedeks. Noh, et tehakse koerast koeraistik ning istutatakse see maha... istik võtab juured alla ja varsti kasvabki pargis koerapuu. Jutus mainitakse ka kassipuid ja inimpuid. Osad inimesed valivad sellise olemisvormi vabatahtlikult, kuid enamike puhul on tegu karistusega. Nii klaarib valitsev võim arveid rahulolematutega.
Jutt kirjaldab pisut resigneerunud kirjanikku, kes on järjekordse teksti valmis saanud. Teost posti pannes käib kirjanik pargis sümpaatset koerapuud toitmas ning jutu lõpupoole käib ja vaatab ära ka oma naise, kes samuti on inimpuu. Külaskäik naise juurde lööb kirjaniku liimist lahti ning naiselgi oleks kergem, kui mees ta lihtsalt unustaks...
Selle ja teiste loetud juttude põhjal nimetaks ma Yasutaka Tsutsuid jaapanikeelseks Harlan Ellisoniks. Loomulikult on nad üsna erinevad autorid, aga võrdlema ajendab just teatav mässumeelsus ning hoolimatus ühiskondlike ja kirjanduslike tavade suhtes. Hea (ulme)kirjandus, mis paljudele tõsimeelsetele ulmefännidele on ilmselt üsna vastukarva.
Selle jutu hindeks oleks selline ebalev viis! Tegelikult ei tahaks ma sellisele suhteliselt häirivale ja ärritavale jutule maksimumhinnet panna, kuid poole nädala eest loetud jutt ei taha meelest minna ja kirvendab kusagil ajus ikka edasi...