Seppo on huvitav nähtus. Mõned jutukogumiku jutud on ta kirjutanud 17-aastaselt, enamus jääb 22- 24 eluaasta kanti. Selge see, et need esimesed lood ei ole kuigi tugevad, neil on kõik algaja kirjutaja hädad - ei pysi teemas, ei vea õhustikku välja, tegevus käib ligadi-logadi, jutu algus ajab yhte ja jutu lõpp teist ideed taga... Teisest küljest aga, tont võtaks - see algaja kirjutaja on kõigest 17-aastane. Kysitav on ainult see, et miks need näpuharjutused sinna kogusse sisse pandi, sest ilma nendeta oleks tase palju tugevam ja yhtlasem. Kirjutaja paariaastane eavahe on tõesti kõvasti tunda, võiks lausa öelda, et iga aasta annab tuntavalt juurde. Need jutud, mida ta 20-ndates kirjutab, on kohati lausa sigahead. Loed ja leiad, et on mõned apsud ja kitsaskohad, aga andekas on ta, kuram kyll.Selle andekuse äratundmine ongi yks tugevamaid emotsioone, mida kogu tekitas. Nagu öeldud, päris esimesed jutud (need 17-nda omad) ei kõlba kuhugi. Totaalne viga, et need kogusse pandi. Mitmed jutud on aga tõeliselt head - Tõugud, Tuledeemon, yks nõia ja kasside jutt, mille nimi meelde ei tule; Merevahust köie lõpp on sigahea. Lugeda tasub kindlasti. PS: esimese jutu soovitan vahele jätta - rikub mulje ära.
