Kosmos. Kauge lend. Lend, mis võtab aastakümneid. Lend, millele pannakse igaks juhuks ainult üks inimene korraga, sest kahe puhul võiksid nad ühel heal hetkel hakata teise elunatukese kallale kippuma. Igavusest või nii. Inimest toidab replikaator. Inimesele seltsiks on kõuts. Nojah, kumminaine kah, ehkki see on suht inimlikuks tehtud. Kõuts on muidu tore kaaslane, paraku on tal halb omadus. Kassid nimelt ei ela mitukend aastat. Viisteist aastat on neile juba rohkem kui soliidne vanus. Jällegi abiks replikaator, see saab ka elus mateeria sünteesimisega suht hästi hakkama. Loos ongi kätte jõudnud see ühtaegukurb ja rõõmus hetks, kus vanast kassist tehakse uus. Vana läheb uue sekundaarse toorainena käiku.
Ausalt öelda ei saanud ma viimse lõiguni aru, kuhu autor jõuda tahab või kas ta seda üldse tahab. Tahtis küll. Viimse lõiguga suutis ta kõigele ühe kihi juurde lisada ja sellega tekitas hoopis teise vaatneurga. Siiski mitte viievääriliselt.
Ausalt öelda ei saanud ma viimse lõiguni aru, kuhu autor jõuda tahab või kas ta seda üldse tahab. Tahtis küll. Viimse lõiguga suutis ta kõigele ühe kihi juurde lisada ja sellega tekitas hoopis teise vaatneurga. Siiski mitte viievääriliselt.