(jutt aastast 1996)
Leonid Kudrjavtsev on kirjanik, kes üldiselt armastab oma teostes kasutada võõraid ja kummalisi settinguid, absurd ning surm on kah tema tekstide üsna lahutamatuks osaks... tulemuseks on selline kummaline autor, kelle teosed saavad üsnagi vastandlike reaktsioonide osaliseks. Venemaalt on talle üsna raske paarilist leida... läänest vist samuti. Jupike Sheckleyt, teine Dicki, sekka killuke Zelaznyt ning mingilt õudusmehelt kah mõni oluline osa juurde – selline see Kudrjavtsevi looming ongi. Vähemasti minu meelest. Alguses oli üsna harjumatu, aga aega läks ning hakkas meeldima...
Käesolev jutt on autorile üsnagi tüüpiline. Kudrjavtsevi jutu peategelaseks on see Tsooni valvav kapten Quarterblood ning üks öö kapteni valvekorrast, kus vana karastunud kapten koos miski noore nolgiga passib ühte stalkerit, kes redutab surnuaial ja ootab, et millal saaks koos tavaariga linna tagasi lipsata. Alguses tundubki, et see stalker on Red (mäletate, Strugatskitel oli selline stseen), aga ei ole... see on hoopis teine lugu. Elus juhtub ikka üsna tüüpilisi lugusid ning neil on kalduvus korduda, pisut teise nurga alt, kuid siiski korduda...
Tulemuseks jutt, mis on täiesti võrdväärne Strugatskite romaaniga ning suisa täiendab seda! Nojah, nagu näha ütles Valja sellesama märksa väiksema tekstikogusega ära... noh, eks igaüks laulab nõnda, kui`s nokk loodud! Ehk naastes tagasi algusesse... Risk on õilis värk! Ning Leonid Kudrjavtsev kuulub selle looga nende õpilaste hulka, kes riskis ja nüüd laia lõuaga võib shampanjat juua! Braavo!!!
Tõeliselt tige ja iga kant lõikab. Ausalt.
Lugu võiks tõesti olla osa mingist Strugatskite teosest ja me isegi ei märkaks seda, et tegijateks pole nemad ise. Samas... omaette ja oma nime all ilmununa on see uhkuseks igale autorile.
Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.
Lugege!