See lühiromaan jaguneb kaheks osaks. Esimene osa, mis kirjeldab mingi nohikust teadlase elu, eelkõige aga kuidas ta arvutimänguga aega surnuks lööb, ja eriti pikad lõigud sellestsamast arvutimängust endast, mis meenutas kõige ilgemat tolkinistlikku oksendust, oli lihtsalt rämedalt tüütu. Vahepeal ilmus välja mingi samasugusest nohikust sõber ja kaks luuserit hakkasid tegelema - millega? Õige, maikaväel viinavõtmisega vene kirjanduse parimas vaimus.
Korraga lõppes see jaburdus aga ära ja nohiku tegemised alternatiivreaalsuses, kus NSVL õitseb täies oma jälkuses edasi, õieti selle vastikult tuttava reaalsuse kirjeldused, olid juba hoopis teisest puust. Teine osa lühiromaanist tõstis hinde kõrgemale - see alguspoole võimatult nilbe arvutimängu ümberjutustus oleks täpselt kahe punkti vääriline olnud.
Tõlge või toimetamine olid pisut kummalised, ohtralt esines kas näpuvigu või siis lausa teadmatusest sisselipsanud lohakusi. Doblatov (peab olema Dovlatov), Maklin (MacLean), kummaline sõna "šizdets" jne.
Lõppkokkuvõttes polnud lugu paha ja ka esimese osa maailma igavaima arvutimängu ümberjutustusel oli oma mõte. Päris viievääriline lugu loomulikult siiski pole, aga selline tugev "neli" küll.