Erinevalt teistest autori tekstidest võib lühiromaani «Kuulata, flöödimängija!...» suisa SF-iks pidada... kuigi feelingult on see stiilipuhas fantasy. Tegevus toimub nimelt posttehnoloogilises maailmas... on olnud mingi suurem (tuuma)sõda, mille tulemusena on enamus maad harimiskõlbmatu, viljatu ning inimestele suisa ohtlik. Ellujäänud mäletavad kõike seda vaid müstiliste pärimuste tasandil. Sedakorda tunduvad segased ajad taas möödas olevat ning inimühiskond on järjekordselt mingi stabiilsuse saavutanud. On tekkinud sihuke klanniühiskond ning siis on veel ninjad. Ajalooliste ninjadega neil palju ühist pole... niipalju ehk, et põhimõttelagedus, tapmisoskus ja surmakultus. Klannid ise ei sõdi ja ei röövi... vaid palkavad selleks ninjad.
Lühiromaan algabki sellest kuidas tütarlaps Joy ja noormees Sten saabuvad ninjade elupaika ning nõuavad oma teenistusse kõige parimat. Pealik pakub neile flöödimängijat nimega Ken... noorukitele näib Ken sobivat.
See eelmine lõik oli siin nüüd küll esimeste lehekülgede kuiv ümberjutustus... kuid lugedes on tekst täidetud sellise asjaliku leebe rahuga, varjatud jõu ja väega ning seda katab omakorda voogava siidi taoline õrn huumor. Lühiromaani lugedes on tunne, et nagu viibiks ruumis mõni vana õpetaja, kes rahulikult nurgas istub ja vaikselt teed joob... aegajalt omaette muigab ja pead vangutab, nagu oleks talle meenunud midagi sedavõrd lihtsat ja ilmselget, kuid siiski vaid talle endale teadaolevat. Samas ei mõju õpetaja sugugi mingi põdura raugana... temas on jõudu ja graatsiat enam kui päikese käes ringutavas kassis... Tunnid selle lühiromaani seltsis mõjuvad kui tunnid õilsas ja väärikas seltskonnas, mis annab sellise laengu, mida veel aastaid tagantjärele hea meenutada on.